5. JUURDEPÄÄSUSTRATEEGIATEST JA -METOODIKAST TARKVARASÜSTEEMIDES.


Järgnevalt vaatleme veel kord erinevaid juurdepääsutehnikaid, kuid teeme seda tarkvara aspektist. Tarkvaraliste juurdepääsutehnikate olulisimaks valdkonnaks on ehk nägemispuuetega inimestele mõeldud juurdepääsutehnoloogia - siin kerkib päevakorda rida probleeme, mida peavad oma töös arvestama kõik tarkvaratootjad. Kuid ka teiste puudeliikide puhul on tarkvaral oluline osa riistvaraliste lahenduste toetajana, ta peab võimaldama riistvara 100% ärakasutamist. Selles osas vaatlemegi tarkvaralisi lahendus i kahes osas. Kõigepealt vaadeldakse laiatarbetarkvara puudutavaid juurdepääsustrateegiaid - seda nii riistvaraliste juurdepääsuvahendite töö toetamise kui ka üldise ja vahetu juurdepääsetavuse aspektist. Tagapool aga tutvume ka mõnede spetsialiseeritud tarkvaraliste juurdepääsulahendustega.

5.1. Juurdepääsustrateegiad nägemispuude korral.

Siin võib eristada kaht peamist gruppi - ekraanipildi suurendamine või selle tõlkimine mingisse teise vormi (kõne, Braille' kiri). Vaegnägijad saavad kasutada mõlemat liiki vahendeid, kuna aga pimedate jaoks on ainuvõimalik teine lähenemine.

Tuleb meelde jätta, et toodud strateegiad on juba mõnda aega riistvara ning operatsioonisüsteemide (tekstis edaspidi OS) tootjate poolt kasutusse võetud - tarkvaraloojad ei pea hakkama tingimata uuesti "jalgratast leiutama" ega omapoolseid vahendeid vä lja mõtlema (kuigi ka see pole halb). Tähtis on probleemi teadvustamine ja sellealaste tehnikatega kursisolek, et mitte tekitada oma uueletarkvarale ühilduvusprobleeme. Järgnevalt vaatleme eraldi selle puuderühma kaht alagruppi ja nendega seonduvaid tar kvaraprobleeme.

5.1.1. Vaegnägemine.

Kergema nägemispuudega inimesele võib piisata arvutikasutamise võimaldamiseks isegi vaid ekraaniteksti (fontide) suurendamisest. Tekstiekraani puhul on see väga lihtne, kuna enamik tänapäevastest graafilistest tekstiredaktoritest võimaldab kasutajal tähesuurusi ise valida. Abiprogrammide abil saab suurendada ka süsteemsete menüüde tähti. Sama kehtib ka kursorite ja muude ekraaniobjektide kohta.

Selline lähenemine aitab siiski vaid kergema nägemiskahjustuse korral. Tihti aga tuleb nägemispuudega inimeste jaoks suurendada ekraanipilti 4-16 korda. Suurendada tuleb kogu ekraanipilti, mitte ainult tähemärke. Üheks võimalikuks lahenduseks on ü ldsuurendava abiprogrammi kasutamine, mille abil luuakse virtuaalne ekraan. See on mitmeid kordi suurem reaalsest kuvariekraanist - viimasest saab sel juhul justkui aken, mida saab mööda ekraani nihutada (normaalnägemisega inimene võib kogeda sama efek ti, kui proovib vaadata kuvarile läbi papptoru). Suurendusteguri võib valida kasutaja ise, see võib ulatuda isegi üheainsa täheni kogu aknas. "Akna" liigutamine toimub kas koos teksti sisestamisega automaatselt või ka nooleklahvide ja hiire abil.

Rakenduste programmeerija peaks meelde jätma, et ekraanilugemis- ja suurendusseadmete laitmatuks tööks on vaja ekraani eri osades toimuvate sündmuste (menüüde ja teadete ilmumine jms.) täpne eristamine - "aken" peab alati saama liikuda just sellesse ek raaniosasse, kus midagi toimub. Seega tuleb vältida korraga toimuvaid sündmusi. Tähtis on ka standardne ja püsiv ekraanikujundus - kasutaja peab teadma, kuhu ilmuvad menüüd, teated jne.

5.1.2. Pimekasutus (ka vaegnägijaile).

Inimestele, keda ei aita ka ekraanisuurendus, tuleb luua mingi mehhanism info esitamiseks mittevisuaalsel kujul - kaks levinumat meetodit on kõnesüntees ja Braille' kiri ehk punktkiri.

Ekraanilugemisprogrammid võimaldavad kasutajal liikuda kursoriga mööda ekraani ja soovitavaid kohti ette lugeda. Paljude akendega graafilises keskkonnas (näit. Windows) peavad need programmid võimaldama ka aknast aknasse liikumist, samuti akna eri os ade (näiteks kerimistulbad (scroll bar), akende nihutamise ja suurendamise vahendid jms) vahel; kasutajale peab olema võimaldatud ka ikoonide ja muu graafilise info kasutamine. Standardsetele, muutumatutele objektidele (näiteks Windowsi akende st andardsed koostisosad) võib anda omaette nimed, mille alusel neid kasutatakse.

Siiski on palju rakendusprogramme, mille ehitus pärsib tugevasti lugemisprogrammide efektiivsust. Näiteks ühe graafilise objektina, ühes tükis joonistatud "tööriistakast" (menüü, kus on erinevate tegevuste sümbolid) võib ekraanilugemisprogrammile os utuda arusaamatuks. Väliselt samasugune tööriistakast, mille erinevad tööriistad on aga igaüks omaette graafiline objekt (eraldi joonistatud), on lugemisprogrammi jaoks täiesti identifitseeritav ja kasutatav.

Graafilise info (joonised, graafikud ja diagrammid, tabelid, plaanid jne) kättesaadavaks muutmiseks tuleb kasutada mitmesuguseid keerukamaid, paljus veel katsetamisjärgus olevaid meetodeid. Üheks võimalikuks lähenemiseks on kombitavate nõelakestega va rustatud erilise hiire kasutamine. Hiire peale on paigaldatud 10 x 10 nõelast koosnev massiiv, mis kajastab hiirekursori all olevat ekraaniosa reljeefselt (nõelte otsad on eri kõrgustel) - tööpõhimõtet võib ehk võrrelda maatriksprinteri trükipea omaga . Harilikult kombineeritakse sellist süsteemi ekraanilugejaga, nii et kasutaja võib kompimise abil saada ekraanist üldise pildi ja samas lasta endale ekraanil olev tekst ette lugeda.

Teiste eksperimentaalsete tehnikate hulgast võiks veel mainida eriprogramme standardses formaadis info (tabelid, graafikud) äratundmiseks ja nende verbaalseks kirjeldamiseks./ 3 /

5.1.3. Braille' kiri.

Braille' kirja ehk punktkirja võib kasutada nii paralleelselt heliväljundiga kui ka selle asemel, kuna ta on sisuliselt kombitav tähestik. On olemas spetsiaalsed 20 või 40 nõelaga erimonitorid, millele saab väljastada infot Braille' kirjana - kas s iis mingi teatud ajavahemiku tagant muutuva väljundinfoga (lehekülgede kaupa väljastamine) või siis täiesti dünaamiliselt, pideva väljastusena (nõuab kasutajalt suurt kogemust). Selline monitor võimaldab väljastada kogu tekstilise info, aga ka lihtsama te ekraaniobjektide kirjeldusi.

Paljud pimedad inimesed eelistavad Braille' kirja tema efektiivsuse tõttu; kui inimene on üheaegselt nii pime kui kurt, on see süsteem peaaegu et ainuvõimalik.

5.2. Juurdepääsustrateegiad kuulmispuude korral.

Praegusel ajal ei kujuta kuulmispuudega inimestele arvuti kasutamine enam erilist raskust (see käib muidugi arenenud riikide kohta). Mõnel arvutil, nagu Macintosh või IBM PS/1, on helitugevus reguleeritav ja nad on varustatud kontaktipesadega, kuhu s aab ühendada võimendi, kõlarid või kõrvaklapid. Kerge kuulmispuude korral piisab sellest täiesti.

Inimestele, kes ei kuule, asendatakse helisignaalid ekraanile saadetava visuaalse infoga. Näiteks uuel Macintoshi arvutil kompenseeritakse helitugevuse nullikeeramise korral helisignaalid väikese ekraanisähvatusega, IBM-i uuel sülearvutil LS40 välga tab koos helisignaaliga ekraanil valjuhääldi kujutis. IBM AccessDOS-juurdepääsupakett (vt. lisa 1) sisaldab "ShowSounds"-nimelist utiliiti, mis samuti annab kuvaril märku helisignaalist . / 3 /

Lisaks eelnimetatutele soovitatakse praegu kõigile uutele OS-idele ShowSounds-lüliti lisamist. Süsteemitasemel töötav ShowSounds mõjub ka kõigile rakendusprogrammidele ja määrab, kas kasutaja soovib koos iga helisignaaliga ka visuaalset, nähtavat signa ali. ShowSounds osutub mugavaks mitte ainult kuulmispuudega kasutajale, vaid ka neile, kes töötavad kärarikkas keskkonnas (tehases, lennukis). OS ja kõik rakendusprogrammid kontrollivad töö käigus pidevalt lüliti asendit, selle sisselülitatuse korral täiendades iga helisignaali visuaalse signaaliga. Praegusel ajal kaasneb ka paljudes (kuid mitte kõigis) rakenduspakettides helisignaaliga mingi nähtav täiendsignaal, kuid ShowSounds garanteerib kõigi signaalide visualiseerimise.

ShowSounds-süsteemiga kaasneb ka võimalus asendada arvuti genereeritud kõne ekraanile eriaknasse ilmuva tekstiga. Paljudesse nüüdisaegsetesse programmisüsteemidesse on lülitatud inimkõnena väljastatavaid teateid ning signaale, mille juurdepääsuprogra mm peaks ära tundma ja ekraanile väljastama korrektse tekstina, mitte mingisuguse "helisignaalide kogumina". See võime hakkab multimeediavahendite arengu tulemusena omandama üha suuremat tähtsust.

Märkusi.

1) ShowSounds-lüliti ei kuulu praegu veel OS-ide standardkoostisse,kuid läbirääkimised selle lülitamiseks kõigi tulevaste OS-ide koostisse käivad.

2) ShowSoundsi ei tohiks siduda helitugevuse regulaatoriga - paljudel juhtudel on parim lahendus paralleelne, nii heli- kui visuaalne väljastus.

3) Sisselülitatud ShowSounds ei tohiks pimesi kõiki helisignaale visualiseerida (nagu teeb praegu AccessDOS-i kuuluv ShowSoundsi algvariant) - süsteem peaks kontrollima heli iseloomu ja otsustama, kas selle visuaalne väljastamine on vajalik (kui arv uti hakkab visualiseerima näiteks mängu taustamuusikat, võib tulemus olla üpris totter). Samuti tuleb lahendada kõne transleerimine visuaalseks tekstiks.

Selle klassi toote näitena on lisas 2 toodud "IBM VoiceType" kirjeldus.

5.3. Juurdepääsustrateegiad liikumispuuete puhul.

Probleemiskaala on siin väga lai - nõrkus, piiratud liigutused, koordinatsioonihäired (tserebraalparalüüs), puuduvad või halvatud jäsemed, haaramisraskused (artriit). Raskusi tekib andmekandjatega (disketi vahetamine), kiireid liigutusi nõudvate tegev ustega, peenkoordinatsiooni nõudvate sisendseadmetega (eelkõige hiir, aga ka harilik klaviatuur - klahvikombinatsioonide kasutamisel).

Reeglina kuuluvad selle rühma juurdepääsuvahendid riistvara hulka, tarkvaral on siin vaid n.ö. täiendav funktsioon. Samas aga ei saa ka väikeste detailide osatähtsust alahinnata (näiteks programmi disaini juures). Sisestuse abivahendite hulgas leiam e pealegi ka mõned tarkvaratooted, mis on peamiselt seotud standardklaviatuuri kohandamisega.

Inimestele, kes ei saa kasutada standardklaviatuuri, piisab teinekord selle küllalt tühisest muutmisest. AccessDOS sisaldab utiliite, mis lisavad klaviatuurile hulga väikesi, kuid tarvilikke lisandusi. Macintoshil on need juba saadaval ka sisseehitat una, DOS-platvormile jaotab IBM tasuta AccessDOS-paketti ja Windowsi all töötavat komplekti "Access Utilities for Windows 3.1". Levitajaks on ka Microsoft, samuti liigub sellealast tarkvara BBS-ide (nn. elektroonilised kuulutustahvlid) ja Interneti FTP kaudu. / 3 / Vaatleme mõningaid utiliite lähemalt. Need on esindatud AccessDOS-is, kuid samalaadseid vahendeid liigub turul mitmeid.

StickyKeys - võimaldab asendada klahvikombinatsioonid vastavate klahvide järjestikulise vajutamisega. Eriti vajalik arvutikasutajatele, kes töötavad vaid ühe käe või sõrmega, samuti neile, kes vajutavad klahve pea külge kinnitatud või suus hoit ava pulgaga. StickyKeys-süsteemiga saab näiteks klahvikombinatsiooni Ctrl-H valida järjestikku, vajutades esmalt Ctrl-klahvile (mis n.ö. jääb peale) ja seejärel H.

RepeatKeys - muudab klaviatuuri reaktsiooniaega. Tavaklaviatuuri puhul on aeglase reaktsiooniga inimestel probleemiks soovimatute tähemärkide saamine (klahvi hoitakse liiga kaua all ja käivitub selle kordusmehhanism). RepeatKeys võimaldab ka tähtede kordusmehhanismi hoopis välja lülitada.

SlowKeys - kergendab klaviatuuri kasutamist koordinatsiooni-häiretega inimestele, kellel on probleeme soovitud klahvide tabamisega. SlowKeys viivitab klahvide mõjumahakkamist, mistõttu tuleb iga klahvi hetkeks all hoida. Seega saab kasutaja v alida neid klahve, mida ta soovis vajutada, kuna juhuslikult riivatud klahv ei jõua mõjuma hakata. / 3 /

AccessDOS-i täielik kirjeldus on toodud lisas 1.

5.4. Puuetega inimestele mõeldud spetsiaaltarkvarast.

Erilisi tarkvaratooteid on loodud väga mitmesuguseid - alates utiliitidest ja lõpetades terviklike pakettidega. Erinevalt tavalisest laiatarbepaketist on nendesse sisse ehitatud paljud sellised jooned, mille tavatarkvara jätab muude juurdepääsuvahendi te hooleks - klahvikombinatsioonide jadalahendus (või ka üldse kombinatsioonidest loobumine), helisignaalide visuaalne väljastus, menüüde automatiseerimine, makrod jpm.

Üheks põhivaldkonnaks on siin kujunenud tekstitöötlusvahendid. USA firmas "World Communications" loodud "Freedom Writer" on spetsiaalselt puuetega kasutajatele mõeldud keskklassi tekstiredaktor. Programmil on eriliidesed mitmetele alternatiivsetele s isendseadmetele - saab kasutada ekraanile kuvatud klaviatuuri, mille klahvidele osutatakse hiire, joysticki või valguspliiatsiga; samuti võib sisestuseks kasutada lüliteid või kõnesisendit. Programm on varustatud makrodega ja sõnade äratundmissüsteemiga, sisemine sõnastik sisaldab 12 000 sõna, millele kasutaja võib lisada veel 5000 sõna ja 200 terviklikku fraasi. "Freedom Writer" suudab täita kõiki peamisi tekstitöötlusoperatsioone (plokikäsud, teksti esiletõstmine jms), teda võib kasutada ka arvutiprog rammide kirjutamiseks. / 12 /

Ka meile hästituntud "WordStaril" on oma versioon puuetega inimeste jaoks. "WordStar 2000H" võimaldab klahvikombinatsioone valida järjestikuste klahvivajutuste abil.

Tekstitöötluse tarkvaraliste abivahendite näitena võib tuua "Productivity Plus" ehk PRD+ (Productivity Software International Inc). See on paljude tuntud tekstiredaktoritega (WordStar, WordPerfect jt) ühilduv TSR-programmina realiseeritud abivahend. PRD+ võimaldab defineerida sisestatavate sõnade jaoks lühendeid, mida saab edaspidises töös kasutada sõna enda asemel - süsteem asendab sisestatud lühendi tekstis talle vastava sõnaga. Lühendada saab ka lauseid ja koguni tekstilõike, kuna maksimaalne lühe ndatav tekst võib sisaldada 4000 märki. PRD+ eri versioonide arv ulatub 20-ni, iga versioon on kavandatud mingi elukutse spetsiifikat silmas pidades. / 12 /

5.5. Mõned soovitused tarkvaratootjatele.

Juurdepääsetava tarkvara loomise metoodilisi küsimusi käsitletakse põhjalikumalt järgmises peatükis. Siinkohal aga mõned tehnilisemast aspektist antud soovitused. Rakendusprogrammide ja üldse tarkvara tootjatel tuleks oma toodete väljatöötamisel silma s pidada järgnevaid momente:

1) Olla kursis juurdepääsu tagavate tehnikate, vahendite ja utiliitidega. Programmi töölepanekuks vajalik info ei asu reeglina ainult OS-i tasemel, seega peab rakendusprogramm toetama vastavaid süsteemseid rakendusi. Näiteks kasutab enamik graafili ste OS-de programme oma menüüde kuvamiseks süsteemseid utiliite. Saab luua juurdepääsuvahendeid, mis "haagitakse" süsteemsete utiliitide külge ja mõjutavad sealtkaudu ka menüüsid. Vahel aga luuakse rakenduspakettides mõni menüü või värvipalett nii, et s üsteemseid utiliite ei kasutata (seda tavaliselt "Custom" ehk kasutaja poolt valitud/defineeritud menüü või paleti puhul). See aga viib süsteemsel tasemel paiknevad juurdepääsuvahendid segadusse ja ekraaniinfot mingisse muusse vormi (näiteks Braille' kir i) tõlkivad lisavahendid võivad sellist menüüd hoopis eirata.

2) Kasutajaliides tuleks häälestada võimalikult sõltumatuks kasutaja kehalistest võimetest. Mõnel juhul võimaldavad süsteemitaseme abivahendid puuetega inimesel küll arvutit kasutada, kuid ta on sunnitud seda tegema ebaefektiivselt, mingil "ümbernurga moel". Olukorra muutmisest võib piisata väikesest muutusest rakendusprogrammis, samas aga on see väga oluline nendele puuetega inimestele, kes peavad oma töös konkureerima tervetega. Näitena võib tuua paljude "nuppudega" (button) valikuekraani, kus peale hiire saab küll kasutada ka TAB-klahvi, kuid see 4tähendab 5-6 vajutust. Samal ajal saab hiirega teha vajaliku operatsiooni sekundi jooksul. Olukorra muutmiseks piisab vaid igale nupule vastava klaviatuuriklahvi vastavusse seadmisest, et iga n upp oleks kättesaadav ühe klahvivajutusega - töökiirus kasvab oluliselt.

Väga paljud paketid kasutavad käskude andmiseks menüüsüsteemi. Võimaldamaks piiratud liigutustega inimestel programmi kasutamist, võiks rakendada erilist häälestuslülitit (näiteks SETUP-valikus), mis sisselülitatuna automatiseerib menüüde töö - kõigis ekraanil olevais menüüdes liigub kursor perioodiliselt ühelt valikult teisele, valiku tegemiseks ootab kasutaja ära kursori jõudmise talle vajaliku valiku peale ja vajutab klaviatuuril mingit klahvi või ka spetsiaalset lülitit (sõltuvalt puudest ka jala ga, peaga vm. Lülitite kohta vt. 4. peatükki). Sedalaadi mehhanismi peaks saama lahendada ka eraldiseisva, mällu loetava (Terminate And Stay Resident, TSR) programmi kujul.

Teiseks soovitavaks mooduseks oleks käskude "varajase äratundmise" (word prediction) kasutamine - käsu esimeste tähtede sisestamisel lisatakse lõpuosa automaatselt. Koos ühe klahvivajutusega käivitatavate makrode kasutamisega muudab see ennekõ ike puudega, aga ka tervete kasutajate märkimisväärselt kiiremaks. Küllalt vana ja laialt levinud positiivne näide on DBase-perekonna andmebaasikeeled, kus käsu andmisest piisab selle 4 esimese märgi sisestamisest.(tõsi, see ei ole päris "varajane äratund mine", kuna automaatset lõppulisamist ei toimu). Uuemast tarkvarast kasutab sellist mehhanismi Windows-keskkond ja ka paljud seal töötavad paketid (näiteks "Microsoft Word for Windows").

3) Tuleb tagada programmi tugi olemasolevatele juurdepääsuvahenditele. Rakenduspakettides on leidunud kohti, mis peatavad süsteemsete juurdepääsuvahendite töö või keelduvad hoopiski nendega koos töötamast. Selle vältimiseks peaksid rakendustarkvara tootjad end pidevalt kursis hoidma uute juurdepääsu parandavate vahendite ja meetoditega. Ja nagu juba kord mainitud, parandab lisatähelepanu pööramine juurdepääsetavusele ka programmi üldist veakindlust ja ühilduvust teiste programmide ning riistvarako nfiguratsioonidega. Paljud programmid aga kasutavad klaviatuurilt lugemiseks, ekraanile kirjutamiseks või kursori juhtimiseks ebastandardseid originaallahendusi, mis tõstavad programmi töö efektiivsust, kuid ei ühildu juurdepääsuvahenditega.

4) Programmi ühilduvust tuleb testida teiste tootjate poolt valmistatud juurdepääsuvahendite suhtes. Paljudel juhtudel on välisseadmete lisamine puuetega inimese jaoks parim lahendus. Programmi muudatused aga võivad viia ühilduvusprobleemideni, mille tagajärjel võivad puuetega kasutajad kaotada juurdepääsu sellele programmile. Probleemi vältimiseks tuleks testida programmi ühilduvust teiste tootjate riist- ja tarkvaraliste juurdepääsuvahenditega, samuti tasub anda väljatöötatav programm testimiseks lisaseadmete valmistajaile - see võib anda häid tulemusi juhul, kui jääb piisavalt aega ilmnenud vigade ja probleemide kõrvaldamiseks.


6. peatükk

Sisukord