Do, or do not. There is no try. - Yoda
Ilmselt tuleb seda sensei Alar Põllu enda käest küsida, mis mõtted tema peast läbi käisid, kui Kakk 1990. aasta sügisel TTÜ spordihoones tema jutule tuli ja trenni tulla tahtis... Igal juhul oleks Kakk vist isegi paar aastat varem näpuga otsaette koputanud, kui keegi oleks tulnud ütlema "paari aasta pärast hakkad karatega tegelema!" (just paar nädalat enne seda oli [L] Fortiuse jõusaal Kaku viisakalt pikalt saatnud, kuna nad ei tahtnud puudega inimesega riskida). Aga nii see igatahes juhtus - Alar andis loa proovida. Proovimist jätkus kümneks aastaks...
Olgu kohe öeldud, et kui Kakk satub ka üldse alati väga heasse seltskonda, siis võitluskunstide punti tuleks siit veel ekstra esile tõsta. Huvitava paralleeli võiks tõmmata kirikuga - hakates mõlemas kohas käima umbes samal ajal, leidus mõlemas väga hea seltskond - ja mõlemad olid algul hullumoodi hämmingus, kui teisest kuulsid... Aga viimaks leppisid mõlemad teise olemasoluga ning tänaseks on karatemehed käinud ka kirikus asjaga tutvumas ja koguduseliikmed trennis. :)
Igatahes sattus Kakk ligi kümneks aastaks [L] TTÜ Shotokani klubisse. Lisaks hirmsale higivalamisele on meelde jäänud ka iga-aastased Hiiumaa laagrid (üks eriti kole featuur oli ööjooks kottpimedas Kärdlas...), klubi peod (kus mõnigi kord sai ka improviseeritud bändi tehtud - rohkem kui üks kord laulis ka sensei ise laia lõuaga "Läänemere laineid"... :) ), erinevate õpetajate külaskäigud ja palju muud huvitavat. Mis muidugi peamine - Shotokan andis võitluskunstide osas kindla põhja alla.
Mõned daatumid sellest ajast:
Märkus - Kaku kapinurgas ootab järgmist eksamit ühe huvitava inimese käest saadud pruun vöö. Kakk ikkagi tunneb, et millalgi peaks ikkagi ka karate vallas selle asja ette võtma...
1999. aastal käis Kakk koos sõbra ja trennikaaslase Ilmar Toominguga (kellest tänaseks on saanud omaenda "Tiigri" klubi juht) Madsal Eesti Invaspordi Liidu laagris ja rääkisime seal vist esmakordselt Eestis ideest õpetada võitluskunste puuetega inimestele. Huvi oli, kuid paraku me seda üritust laiemalt käivitada ei suutnud. Mõned aastad hiljem aga alustas sama reaga sensei Teet Jüring Pärnus, kes on suutnud seda tasakesi jätkata nüüd juba mitu aastat.
2000. aasta paiku toimus TTÜ Shotokani klubis suurem pereheitmine - kuna endal samal ajal pere tekkis ning aega ja raha napiks jäi, pidi ka Kakk trennist kõrvale jääma. Veidi aega sai üritatud ise vehkida, kuid see pole ikka päris see...
Arvata, et igal eesti poisil on mingil eluetapil olnud oma nunchaku (tuntud ka kui "koot", "karatepulgad" vms. Tänapäeval on see muidugi raskem - asjatundmatud seadusetegijad panid selle ohtlike külmrelvade kategooriasse ja enam neid omada ei tohi (pehmed treeningvariandid on õnneks siiski lubatud). Nii tegi ka Kakk kunagi keskkoolipõlves (juba jupp aega enne päris trenni sattumist) endale ühe sellise. Isa muidugi hoiatas, et mis jamad, lööd endal pea lõhki... Tõeliselt uhke ketiga eksemplari aga ostis Kakk 1992. aasta kevadel Vaasas praktikal olles kohalikust budokauplusest - kahjuks läks see mõni aasta hiljem rumalal moel kaduma, kukkudes TTÜ spordihoone põranda alla...
Organiseeritumaks harjutamiseks andis aga tõuke tutvumine sensei Igor Neemrega, kes alates 90. aastate keskpaigast on Eestis väikestviisi juurutanud vanu jaapani (õieti küll Okinawa) relvakunste (Neemre-sensei peab ka [L]Budopunkti nimelist äri, mis peaks tänaseks igale eesti võitluskunstihuvilisele tuttav olema) . Esmalt käis Kakk paaris laagris, hiljem hakkas karate kõrval ka omal käel harjutama. Vähehaaval sai koju kokku kogutud ka korralik kollektsioon erinevaid "päheandmisriistu" - bo ehk pikk kaigas, nunchaku (needsamased koodid - mitu head paari), tonfad (praegusaegse politsei ristkäepidemega nuia esiisad), said (käekaitsega terasvardad), kamad (väikese vikati moodi jaapani sirbid) jpm.
Kõrvalepõikena: muuhulgas leidub kobujutsu arsenalis veel üks Eesti Vabariigis ametlikult keelatud relv - tekko (politsei keeles "kasteet", rahvakeeli "nukid"). Jah, nukiraudadega tehakse katat (tuntuima kata nimi on Maezato ning see on Shotokanis harjutatava Ji'in-kata sugulane). Kuuldavasti oli see riistapuu sattunud Okinawa kanti portugali meremeestega ning kohalikele oli see meeldima hakanud - nii sattus euroopa pättide tööriist kaugel idamaal hoopis ausa relvastuse hulka. Teine teooria paneb ette, et tekko näol on tegu hoopis ratsutamisel kasutatavate jalustega, mida leidlikud okinawalased relvana pruukisid. Keda kobujutsu lähemalt huvitab, see võiks külastada selle ala Eesti ühe kõvema selli Antti Haljaku aka Bitmani [L] veebilehte.
Ehkki seda kunsti sai alguses põhiliselt harjutada vaid laagrites ja iseseisvalt (lühemaid perioode ka Neemre-sensei käe all), sai 2002. aasta augustis ka esimene vööeksam (kollane vöö) soome õpetaja Ilpo Jalamo valvsa pilgu all sooritatud. Siis aga otsustas Kaku kauaaegne õpetaja (alguses doktoritöö juhendaja, hiljem võitlukunstiõpetaja) Rein Paluoja [L] omaenda klubi luua ning sellest alates on saanud kobujutsu õppimine organiseerituma vormi ja Ryukyu kobujutsust Kaku põhiala.
Järgmine vööaste, oranž, tuli Jalamo-senseilt 5. veebruaril 2005 (sellele eelnes nädal aega hullu harjutamist - eksamiks olid jalad krampis ja olemine üsna kapsas; tänud eksamieelse juhendamise eest Reinule ja Anttile!)
3. kyu ehk rohelise vöö eksam mais 2006 läks väga üle kivide ja kändude, kuna viimasel nädalal ei saanud töö tõttu üldse trenni teha. Jalamo-sensei lasi Kaku küll läbi, kuid tegelikult tulnuks kõvasti rohkem treenida.
2007. aasta jõulueelses laagris sai suurem osa sinise vöö eksamist ära tehtud, aga nunchaku kumitega ei jäänud sensei rahule - häda oli sobiva pehme riistapuu puudumises, vastu trennikaaslase näppe kõva nunchakuga (isegi kui see on vahtkummiga polsterdatud) aga lüüa ei taha. Seetõttu anti nunchaku järgmisse laagrisse "järgi vastata". Aprillis 2008 aga õnnestus ka puuduv lüli korralikult ära teha (udjasime seekord teineteist korralikult) ja sinine vöö (2. kyu) välja teenida.
2008. aasta sügishooajast hakkasime klubis tegelema ka kobujutsu relvadeta paarilise ehk Yuishinkai karatega, seda siis samuti Jalamo-sensei juhtimisel. Ehkki karatekogemus on meil mitmel inimesel olemas, tuli siiski otsast alustada - nõnda tegimegi jõulueelses laagris nelja inimesega kollase vöö ehk 5. kyu eksami. Yuishinkai on karatestiilina küllaltki n.ö. klassikaline, Shotokani taustaga eriti ümber õppida polnud vaja. Erinevuseks oli vaid kukkumistehnikate ja põlvelöökide sisaldumine eksamiprogrammis. Hiljem lisandub aga ka jujutsu-sarnane lukutehnika.
Ilmselt on kõigil jaapani võitluskunstidega tegelejatel alast olenemata mingi eriline suhe jaapani möögasse - see on samurai hing, kõigi ideaalide kehastus. Nii sattus ka Kakk 2001. aasta kevadel Rein-sensei kaudu esmakordselt Eestis toimunud kendolaagrisse. Läbiviijaks oli kogenud kendoõpetaja sensei Henrik Snellman Helsinkist, osalejateks kirju seltskond erinevatest võitluskunstiklubidest.
Kendohuviliste seas oli võimekaid orgunnijaid piisavalt - Tallinna Kendoklubi sündis üsna pea pärast esimest laagrit ning areng on jätkuvalt kiire (kendokate tegemisi võib lähemalt vaadata [L]nende kodulehelt). Kuigi trenn oli vahva ("Men!", "Te!", "Do!" kummitavad veel siiani vahetevahel kõrvades), pidi Kakk mitmel põhjusel umbes aasta pärast loobuma - kõrgeks kippunud vererõhk ei lubanud nii intensiivset trenni teha, hüppeliiges hakkas veidi streikima ning takkapihta ei võimaldanud tolleaegne pere eelarve kallist kaitsevarustust hankida. Siiski sai 2001. aasta augustis edukalt sooritatud 6. kyu eksam.
1999. aasta märtsis jõudis Eestisse soome õpetaja Kai Koskise kaudu veel üks seninägematu võitluskunst - Filipiinidelt pärit Escrima (suures osas kepi- ja noavõitlus, kus aga võidakse kasutada ka muid relvi või paljaid käsi). Koskinen-sensei õpetatav inglise päritolu B.I.F.F.-koolkond on küll mõnevõrra euroopastunud (näiteks kogu terminoloogia on tõlgitud), kuid kahtlemata äärmiselt tõhus ja realistlik võitlusviis - B.I.F.F.-i üks huvitav eripära on filipiini Escrima kokkusegamine hiina Wing Chun kung-fu'ga (mida nad Chinese Boxing'uks nimetavad).
Esialgu tegeles Kakk Escrimaga karate kõrvalt, siis jäi mingiks ajaks see üldse unarusse. Viimaks aga tuli paaris laagris sellega uuesti kokku puutuda ja 2004. aasta sügisel lõppes asi lausa ametlikult trenni minekuga (Priit Dello käe alla - Hontai Yoshin ryu seltskond tegeleb suures osas ka Escrimaga). Esimese eksamini jõudis asi mai alguses 2007 - soome peaõpetaja Kaj Westersundi laagris sai esimene kolmnurk välja teenitud (B.I.F.F. Escrimas ei kasutata värvilisi vöid, vaid taset märgivad vasakule püksisäärele õmmeldud värvilised kolmnurgad; iga astmega lisandub üks).
Mõne aja pärast aga tekkisid jälle probleemid hüppeliigestega, mis ei võimaldanud madalal kükis sooritatavaid tehnikaid teha. Nii on viimasel ajal Escrima harjutamine jäänud paraku küllalt lünklikuks.
Kui kendost loobuda tuli, jäi ometi alles soov mõõka vibutada. Kakk üritas tutvust teha Rein-sensei õpetatava Muso Shinden-ryu iaidoga (võhikutele selgituseks - iai on lihtsamalt õeldes kunst teha hästi kiiresti ja efektiivselt ühest mehest kaks. :) Ehk siis mõõgatõmbamise ja kiire lahenduse kunst, mida tänapäeval õpitakse peamiselt "sisemise" alana). Muso Shinden aga jäi kaugeks - üheks põhjuseks tundus olevat ka Kakule ebasobiv põhiline võitlusasend. Ühes laagris aga leidus lahendus - juba tuttav õpetaja Kai Koskinen tutvustas Hontai Yoshin-ryu (mis seni oli Kakule teada üksnes jujutsu koolkonnana) mõõgatehnikaid, mis tundusid ülihästi sobivat.
Alguses käis Kakk Koskinen-sensei kahes laagris (2002 ja 2003), nuusutas iaijutsut ja Escrimat ning harjutas usinasti omal käel (kuna ametlikult paar vahepealset aastat trennis ei käinud). Vahepeal aga toimus ka paar jujutsu laagrit - need viis läbi koolkonna praegune peamees (soke) Kyoichi Inoue-sensei (kes jättis fantastilise mulje) ning Kakule juba karate aegadest tuntud soome õpetaja Kauko Uusoksa. Siis järgnes üks lühike hooaeg mõõgatrenni Priit Dello juures ja peale 2004. aasta augusti laagrit otsustas Kakk ametlikult trenni minna. 16. detsembril 2004 toimus esimene vööeksam ning Kakk sai Inoue-sensei enda valvsa pilgu all kollase vöö ehk 5. kyu (eksam lõppes tohutu ülepingutuse ja peavaluga, kuid asi oli seda väärt!).
Hetkel tegeleb Kakk edasi põhiliselt Hontai mõõgatehnikatega, jujutsu puhul on takistuseks kukerpallitavate kukkumistehnikate vajadus järgmises kataseerias.
2010. aasta Käsmu laagris andis Koskinen-sensei käsu kõvasti harjutada ja teatas: "Suvel tuleb soke siia, siis lähed eksamile!" Algul ei jõudnud asi kohale: kuidas? Siis selgus, et vahepeal tehtud ümberkorralduste tulemusena saab teha edaspidi eraldi mõõgakunstieksameid - alates 1. danist... Aga harjutama tuli hakata, ka vahepealsete vigastuste kiuste. Ja 11. juunil 2011, Hontai Yoshin-ryu tipplaagris, soke ja mitmekümne Euroopa mustavöölise tegelase ees õnnestus eksam ära teha. Seega esimene dan'i taseme eksam on nüüdseks seljataga - loodetavasti tuleb neid veel. :)
2006. aasta sügisest on siinkirjutaja koos oma pikaajalise õpetaja Rein Paluojaga üritanud teha teoks üht oma kauaaegset ideed - kasutada võitluskunste näiliselt hoopis vastupidises rollis ehk siis liikumispuuetega inimeste treenimisel. Esmapilgul võib tõesti tekkida küsimus - võitluskunstid on ikkagi mõeldud puude TEKITAMISEKS...?
Tegelikult polegi siin midagi väga imestada. Vanas Jaapanis oli tavaline, et samurai suutis ka haavu ravida ning kondiseadjast arst või nõelravispetsialist oli samas ka jujutsumeister. Kes oskas kokku panna, oskas ka lahti võtta - ja vastupidi. :) Ent puuetega inimeste treenimise puhul on tegemist lisaks füüsilisele treeningule vähemalt sama olulise koostisosana ka vaimu treenimine. Inimene õpib pingutama, ennast ületama ning olema samas vastutustundlik ning meeldiv kaaskodanik kõigile teistele. Tihti on just hirm ja omapoolsed kompleksid need, mis inimese kõige ümbritseva suhtes vaenulikuks muudavad - ning just neid aitavad võitluskunstid võita. Nii et kui lause "võitluskunst on eelkõige võitlus iseendaga" kehtib kõigi harjutajate suhtes, kehtib see puuetega inimeste kohta veel topelt.
Heiki (paremal) ja Tõnu Ryukyu kobujutsut harjutamas (kevad 2007)
Sama ideed arendasime edasi ka [L] Julge Elada-lastelaagris 2007. ja 2008. aasta suvel ning treeningud jätkuvad loodetavasti ka edapidi. Huvilised võivad siinkirjutajaga ühendust võtta.
See on teema, mille kohta Kakk peab kunagi ilmselt raamatu kirjutama. Igatahes on võitluskunstidest pärit harjutused osutunud hämmastavalt tõhusaks abivahendiks tserebraalparalüüsi ja muude liikumispuuete rehabilitatsioonis. Aga sellest tuleb kirjutada kunagi pikemalt - esialgu võivad huvilised jälgida ühe "ohvri" käekäiku [L] Kaku ajaveebist sildi "Maks" alt.
Mida see hirmus võitluskunstides rabamine ja kondiväänamine ikkagi andnud on? Esiteks muidugi tohutult paranenud füüsise (kuni selleni välja, et arstid kratsivad pead - tserebraalparalüüs harilikult nii suurel määral ei taandu). Peaaegu iga võitluskunst on oma olemuselt kompleksne treening, mis ei jäta unarusse ei painduvust, koordinatsiooni, jõudu ega kiirust, pluss veel mõtlemisvõimet - paremat ravivõimlemist ei oskaks praegu soovida. Kuid see on vaid asja väline külg.
Võitluskunstide peamine uba peitub paradoksis - õpi selleks, et mitte kunagi ei peaks kasutama. Mida enam inimene õpib ja omandab olemuselt surmatoovaid tehnikaid, seda rohkem kasvab temas niihästi vastutustunne (ei vehi ilmaasjata kusagil kellegi nina all) kui ka oskus olukordi õieti hinnata ja lahendada. Ja viimaks - suured koerad ei haugu. Neil pole seda tarvis.
Hea näite selle kohta võib tuua filmist "Karate Kid II". Kommentaariks selle filmisarja kohta - sealne võitluskunst pole tehniliselt midagi vapustavat (ehkki Miyagi-sensei filmidublandiks oli väga kuulus karateka, Fumio Demura), kuid budo iseloomu on Miyagi-senseid kehastav Noriyuki "Pat" Morita ülihästi tabanud. Kuuldavasti tervitati näitlejat elu lõpuni (Morita suri auväärses eas 2005. aastal) tänaval kui Miyagi-senseid, ehkki Morita polnud peale filmiks vajalike võtete tegelikult pea üldse võitluskunste õppinud. Tsitaat filmist:
Filmi peategelane, Miyagi õpilane Daniel näeb karatekooli
reklaamplakatit, millel Miyagi vana rivaal Sato käelöögiga puud
purustab ja küsib:
"Kas ka Sina suudad niimoodi puud lõhkuda?"
"Ei oska öelda, " vastab Miyagi, "ükski puu pole kunagi kallale
tulnud."
Ja veel üks huvitav ühisjoon kirikuga: mida lähemal on inimene täiuslikkusele, seda alandlikumaks ta muutub. Alandlikkus ei tähenda lipitsemist ega lömitamist, vaid enda ebatäiuslikkuse ja arenguruumi nägemist - see aga aitab ära hoida ülbust ja matslikkust. Tõelised meistrid on alandlikud inimesed.
Nii et kuigi võitluskunstid on ülihea füüsiline treening, on nad tegelikult veel palju enamat.
© 1995 -2012
Kakk