ERRor

13. oktoober 2019

Näib, et eksitava nimega “Rahvusringhääling” varustatud meediaüksus istub oma mugavas ämbris edasi. Üle päris mitme päeva sai jälle AK uudised lahti tehtud – ja muidugi tuli sealt otsekohe taas kord tõsise näoga esitatud tekst sellest, kuidas enamik poolakaid valesti hääletab. Kui Eesti valimiste ajal kükitaks mõni idapoolne mikriga mõne partei peakorteri ees ja kohalikke mõnitaks, siis vist ei jõuaks kisa ära kuulata.  Tõejärgsus ruulib.

APDEIT: Tasakaaluks üllatas seekord Postimees. Nii julget arvamust polegi sealkandis jupp aega näinud – loodetavasti ei pea kirjutaja julguse eest liiga kallist hinda maksma.

Rahupreemiast

11. oktoober 2019

Just tuli uudis, et selleaastase Nobeli rahupreemia pälvis Etioopa peaminister Abiy Ahmed.

Paraku sel aastal oli preemia saajast olulisem hoopis see, kes seda ei saanud. Oleks Nobeli komitee järginud kihlveokontorite ennustusi ja määranud selle ühele kummalisele tegelasele Rootsist, ei oleks ilmselt väga paljud suutnud seda auhinda enam tõsiselt võtta. Rahupreemia andmine ühiskonna lõhestamise ja rumaluste külvamise eest oleks olnud ikka Orwelli väärt saavutus (seda isegi siis, kui need lõhestamised ja rumalused on tegelikult kellegi teise poolt ette söödetud). Üldse ei välistaks ka varianti, et mõni tõsine nobelist oleks selja sirgu ajanud ja preemia ametlikult tagasi andnud.

Õnneks läks teisiti ning üks paljudest asistest kandidaatidest sai ka pärjatud.

Uus termin

10. oktoober 2019

Käisin lõunal endise kolleegiga, kes nüüd majandab ülikooli peal tehnoloogiahankeid. Jutuajamise käigus tekkis uue sõna idee. Seega:

  • huiak (n.; < eesti “hoiak”, soome huijata/huijaus: “petta/pettus”, vene… misiganes) – enamasti bürokraatlikes ringkondades esinev suhtumise liik. Huiakut iseloomustab esmalt sügav ükskõiksus kaasinimeste vajaduste suhtes, hiljem (kui ignoreerimine ei ole enam  võimalik) aga hakatakse enda naha päästmiseks keerutama ja vassima.

Konkreetne näide huiakust oli seotud ühte kohta ratastooli-kaldtee ehitamisega (taas kord) – algul üritati seda igati vältida, hiljem aga ehitati “täpselt normi järgi” selline, mida reaalselt kasutada ei ole võimalik.

Kakk Siiber kutsevalikust

9. oktoober 2019

(Üldiselt kipub olema nii, et kui Kakk peab pikemat aega “dr Kikkas” olema, siis ilmub varsti Kakk Siiber ja hakkab kirjutama. Nii ka nüüd.)

Kelleks saada?

Kes end lapsest saati mukkind,
viimaks sirgub tibiks.
Kes näeb kõikjal ainult sitta,
lõpuks saabki sibiks.

Neist, kes vargsi teisi aitvad,
saavad päkapikud,
neist, kel meeldib essu heita,
ajakirjanikud.

Kutist, kellel kärmed kossid,
võrsub veerandmailer,
libekeelsest lipitsejast
erakonnabroiler.

Tollest aiva õiendajast
kasvab revident,
kohtlasest ja ülbest töllist
tuleb mupoment.

Tugevaid ja lihtsaid selle
kutsub künnivagu.
Kui ei oska üldse miskit,
ootab Riigikogu.

Millal võib rääkida?

8. oktoober 2019

Postimehes küsib üks noor inimene, millal temavanused rääkida võivad.

Huvitav küsimus. Siinkirjutaja arvab, et samamoodi kui vanem inimene – siis, kui midagi asjalikku öelda on. Vanus ei puhu üldse pilli.

Paraku on asjal ka teine külg: mingit erilist vahet ei ole ka vanal ja noorel lollil. Ja kõikvõimalikke rumalusi on viimaste kuude kliimahüsteeria ülespuhumise käigus rääkinud mõlemat sorti tegelased.  Ent pidev reedeti koolist popitegemine teeb noortest esmalt noored lollid, kellest pikkamööda saavad vanad lollid.  Pigem võiks käia koolis ja õppida seda, kuidas erinevad ühiskonnad ning poliitika- ja majandusmudelid toimivad – ning siis ehk hakkab ka paistma, kellele sedasorti paanikaõhutamine tegelikult kasulik on. Või ka see, kuskohast suurem osa rämpsu atmosfääri paisatakse.

See ei tähenda, et tarbimisharjumusi ei võiks/peaks üle vaatama. Sorteeriks õige prügi, sõidaks rohkem jalgrattaga,  kannaks riided lõpuni ära, ostaks rohkem eestimaist toitu ja ei loobiks seda asjatult prügikasti? Ja kas on ikka tingimata vaja pidevalt uusi poppe vidinaid soetada (mille tootmiseks kulub üksjagu maavarasid, lisaks toodetakse neid sageli üsna küsitavates tingimustes)…?

Õpetajate päev

6. oktoober 2019

Somehow it happened…

Aga üritus oli vahva. Isegi Metsatöll, kes muidu lemmikute hulka eriti ei kuulu, mõjus selles kontekstis hea lahendusena. Mõned killud selleaastaselt galalt:

* Eurolaulu stiilis vaheklipid olid natuke nii ja naa, aga lugu Riia poole vantsiva Kristjan Jaagu ja tundmatu lätakaga (“Alus, alus!”) oli kümnesse. 🙂  Koos jüngritega Rootsi kunnile tünga teinud Forselius oli ka andekas.
* Et C-Jam oskab hea muusika kõrvale pulli teha, on üldteada. Nüüd aga oli kaasatud veel üks noor talent (täiesti ausa, mitte iroonilise väljendina), kes tõi kujutluspildina silme ette teismelise Freddie Mercury (või tollal Farrokh Bulsara) Zanzibari koolis “The Hecticsi” koosseisus – väga sarnane esinemismaneer ja hea hääl sinna otsa. Lauluvalik ka  – Apelsini “Illusioon” on täpselt see lugu, millega sellist lahedat show’d teha.
* Lõpunumber oli tõsisem, aga vähemalt sama hea. Metallica “Nothing Else Matters” kõlas kahe üsna erineva daami esituses (+ Metsatöllu bändisaade) nagu Nightwish, ainult et eesti keeles. Väga uhke esitus.
* Naljakama poole pealt tuli kahes kohas meelde… jälle va “Idiocracy”. Esmalt need kohad, kus Metsatöllu mürina saatel lavale marsiti – eesriide taga kippus hoopis Kitarriarmee viirastuma. Ja kui haridusministri teleprompteris tekst jooksma hakkas, tuli silme ette Dwayne Elizondo Mountain Dew Herbert Camacho ning kõne algusfraas samasuguses seadmes – “Shit.”
* Vahva oli kohata mitut kunagist tudengit.
* Kui õnnitlema tuli üks noor daam TTÜ üliõpilasesindusest, siis sai välja lubatud, et 60 aasta pärast tulen neile Juuliuseks. Olete ette hoiatatud.

APDEIT: Üks tore inimene saatis ka vastava pildi (suur  aitäh!):
Aasta õppejõud

SEB seminar

3. oktoober 2019

Varem sai LHV-d kiidetud rahva finantskirjaoskuse parandamispüüete eest (eks neil on muidugi reklaamilõhn juures, aga kasu on siiski ka kuulajaile). Nüüd on samasuguse asja ette võtnud SEB.

Eile sai käidud seal fondiseminari kuulamas (aktsiatega alustasin 2013, fonde pole seni peale pensioni omade kuigivõrd torkinud). SEB tegi jupi põhjalikumalt – kui LHV seminarid on olnud ca tunnised, siis Endriko Võrklaev rääkis kaks tundi täis. Mulje oli sama kui viimati LHV-s – üldiselt asjalik jutt ja uusi teadmistekilde sai ka, ehkki reklaamilõhna oli tunda. Kui LHV promos enda Kasvukontot, siis SEB rääkis muidugi enda panga kaudu fondide soetamisest. Ent kohal käimist ei kahetse (ehkki ise sinna investeerima vähemalt esialgu ei kipu) – ja alustavale inimesele sai vist selgitusi piisavalt.

Köharohi

25. september 2019

Oli vaja üht inimest tohterdada. Kokku sai segatud

  • pool valget greipi (kooritud ja väikesteks tükkideks hakitud)
  • kaks suurt supilusikatäit mett
  • pöidlasuurune tükk ingverit (peeneks hakitud)
  • ca teelusikatäis kurkumit
  • ca pool teelusikat nelki
  • ca pool teelusikat kaneeli
  • ca pool teelusikat kardemoni

Töötas väga hästi.

LHV möödapanek

13. september 2019

Näe, keegi kirjutas juba selle loo valmis, mida mitu päeva plaanisin ise kirjutada.  Suht kõik on ära öeldud. Siinpool oli täpselt sama seis – alguses “hurraa”, siis mõtlema hakates aga asendus see “ei lähe mitte”-tundega.  Võib-olla on kogu lugu lihtsalt halvasti läbi mõeldud ja ei tahetudki väikeinvestoritele mütsi silmadele tõmmata – aga mine võta kinni…  Ausa mängu saaks tagasi, kui ülemine piir tõsta 30 000 pealt ca kümnekordseks või üldse ära kaotada. Teine variant oleks tuntavalt vähendada tehingutasusid (mis on ilmselt keerulisem).

Sundjuhendamine?

12. september 2019

Näe, paraku tuleb isegi sünnipäeva hommikul hoopis uriseda…

Eile käis hea kolleeg tööajatabelist jutustamas (ei, Kakk ei tööta Nurkse instituudis!). See on osa tema tööst ja tema peale uriseda pole mingit põhjust. Küll aga väärib urinat uudis, et järgmisest õppeaastast tahtvat TalT^H^H^H^HTTÜ juurutada nõuet õppejõududele juhendada igal aastal 260 tunni eest lõputöid, kusjuures bakalaureuse eest “makstakse” 20 ja magistri eest 50 tundi. IT Kolledžis on hetkel vaid esimese taseme õpe, seega lihtne matemaatika ütleb 13 tööd aastas. Iga mats, igal semestril.

Nagu lõputööde nimekirjast näha, on Kakk juhendanud küll. Eelmisel kevadel saidki 7 inimest diplomi, nii et võiks nagu graafikus olla. Aga

* juhendaja valik on tudengi initsiatiiv. Seega kui inimesi ei tule, siis ei tule.
* 7 nägu semestris on võimalik, aga pikemalt jätkusuutmatu – vähemalt keskmise muu töökoormuse juures. Ühekordne pingutus on OK, pidevalt on see suht orjatöö. Ja kvaliteedist pole sellise pideva režiimi puhul väga mõtet rääkida. Autoga võib möödasõidul gaasi põhja vajutada: röögatab ja läheb. Aga pidevalt nii sõita ei saa.
* on ka neid, kellele juhendamine ei sobi. Ülikooli üks suuri hädasid on kõige nõudmine kõigilt, selmet kasutada täiel määral ära iga inimese tugevad küljed ja nõrku mitte torkida.

Muidugi, kui eeldada, et juhendamine käib stiilis “vali teema, kirjuta valmis ja ma siis loen korra üle”, siis ehk mängib välja. Kakk kiusab enda jüngreid ka bakalaureusetasemel kindlasti magistrinormi järgi.  Loomulikult tuleb juhendamine lugeda õppekoormuse hulka ning see, kes töid ei juhenda, peaks tegema võrreldaval määral muid asju. Aga normiga sundjuhendamine on hea kiire viis lõputööde kvaliteet põhja lasta.

Praegu näibki, et suure teadusetegemise ja h-indeksi tagaajamise tuhinas on õppetöö pikka aega tagaplaanil olnud ja nüüd hakkavad selle arusaama viljad valmima. Kolledžist on ära läinud väga suur osa neist, kes omal ajal selle näo määrasid – karta on, et mujal ülikoolis pole asi  parem.  Ja kui nüüd selgub, et auditooriumi ette pole kedagi panna, leitakse “hea lahendus” – pigistame neid, kes veel alles on; kui nad pole seni ära läinud, siis neil polegi kuhugi minna. Nagu Internetis öeldakse: bzzzt, wrong! Seda nähti juba esimese samalaadse lainega sajandivahetuse paiku (tuleb tegelikult päris tuttav ette).

Ülikool peab saama jälle üliKOOLIKS.  “Nurkset teha” võib ka muudes asutustes.