ERR stiilinäide

13. detsember 2019

Huvitav, kui kaua veel võtab ERR-is aega selle mõistmine, et ideoloogiliste silmaklappide toodetav soovmõtlemine ei ole ajakirjandus?

Veel eile hommikul kirjutati (ja räägiti raadios) niimoodi. Täna on pilt üsna teine. Samas ämbris kolistavad pidevalt nii Brüsseli, Londoni kui Washingtoni jmm kohtade korrespondendid (AK uudistest ei hakka rääkimagi – mõned näivad seal siiamaani tõsimeeli uskuvat, et kohe-kohe võetakse Trump maha). Nii juhtub, kui inimesi valitakse maailmavaate, mitte pädevuse järgi.

“Ei ole kandiline pea…”

11. detsember 2019

Selle uudise peale meenub must huumor emast, kes enda kandilise peaga poega lohutab. Normaalses ühiskonnas see inimene kohtunikuna tegutseda enam ei saaks. Võinuks vähemalt vakka olla ja mitte end veel sügavamale auku kaevata.

Viinalinnas, ilma viinata 2

7. detsember 2019

Hommikul oli ärkamine-söömine jupi varasem, kuna “tööle” tuli sõita 10 km taha – võtsime kambaga takso. Kui eilne koht oli kesklinnas ja traditsioonilisem, siis nüüd sattusime IT Kolledži eakaaslasena 2009. aastal ehitatud uude majja. Õhkkond oli mõnus ja pingevaba, samas juttude tase oli endiselt nii algeline, et ilmselt tasuks TTÜ-l selles võrgustikus jätkamise üle järele mõelda.

Tarkvaraarenduse õpetamine, mängude kasutamine õppetöös jne jne – kõik nähtud-kuuldud vähemalt aastast 2010. Mängudeteemalises ettekandes reklaamis Soomes õpetav india tädi suure innovatsioonina mängu, mis oli sisuliselt 80-ndate lõpu quest-mäng (Leisure Suit Larry, Police/Space/King’s Quest), üksnes tänapäevase videopildiga. Siin kauem olles tekiks vist oht hakata end hirmus targana tundma (mis ei ole üldiselt tervislik). 😛  Ehk suurim huvitav teadasaamine oli venelaste ingliskeelne ajakiri HERB  – tasub täitsa lähemalt uurida (ehkki peab vaatama, kui palju on seal ehedat teadust ja kui palju putlerlikku “pehmet jõudu”).

Enda ettekanne DigiTarkuse kohta läks kenasti, õnnestus rahvas üles raputada ja natuke poleemikat tekitada (sai haakida ühe varasema esineja märkusega selle kohta, et õpetama peaks nii with  kui about digital technology – ehk seesama klaveri ja tooli vahelise tihendi teema). Pärast veel tõstsin üles küsimuse ka arutu videofiilia kitsaskohtade kohta (pidevalt muutuv materjal, ligipääsetavus, tõlkimine). Tasuks jauramise eest anti pärast pisike kommikarp. 🙂 Pärast lõunasööki (kus seekord sai ka gluteenivabalt süüa) toimuvas viimases sessioonis läks jutt paraku jälle mulliks kätte.  Lõpuks lõpetatigi jupp aega varem kui algselt plaanis oli.

Tagasi lennujaama, turvakontroll (jälle hirmpõhjalik) ja lendama. Seekord reaktiividega – Tallinn-Varssavi Nordica väiksemaga ja Varssavi-Viin suuremate 737-tega. Tallinnas auto parklast välja, paarile kolleegile küüti ja siis ise ka koju. Iseenesest vahva sõit oli (aitäh heale seltskonnale ja TTÜ-le lähetuse eest ka), akadeemiline efekt oli nii ja naa – ent asi tasus tegelikult ennast ära juba “TTÜ sisekommunikatsiooni” võtmes.

Viinalinnas, ilma viinata

7. detsember 2019

… ehk siis TTÜ kupatas Kaku Viini UNICA ehk Euroopa pealinnade ülikoolivõrgustiku EduLab-seminarile DigiTarkuse kursust tutvustama (ehk siis seda kummalisel viisil sündinud kursust, millest aga viimaks isegi natuke asja sai). Hommikul kodus asjad kokku, siis kooli tundi pidama ja pärast seda kohe lennujaama. Auto taas A2-parklasse nagu viimati Taanis käies (mugavam kui kaks takso-otsa sama raha eest), turvakontrolli (seekord kotiti üsna põhjalikult) ja siis juba väravasse ülejäänud seltskonnaga kokku saama (õppeprorektor, õppedirektor ja haridustehnoloogide pealik). Igati toredad inimesed, kellega sai ka igasugust kägu aetud.

Lendamine läks üldiselt libedalt, ehkki poolakad (seekord oli lend Varssavi kaudu) ei saanud õigeaegselt kodust minema ja keerutasid ilmselt seetõttu Viinis samamoodi mööda perimeetrit nagu viimati lätakad seda tegid. Alguses oli plaan reisida lennujaamast rongiga edasi, aga pärast otsustas kõrgem võim ikkagi takso kasuks. Taksojuht oli pärit Kurdistanist ja suhtles inglise-saksa segakeeles, aga kohale tõi ilusti ja vist ka suht otse. Ka Am Schottenpointi hotellis võttis vastu ilmselt kusagilt samast kandist pärit härrasmees. Aga sissekirjutamisega saime hakkama ja kobisime tubadesse laiali.

Austrias pole netti nii laialt käes kui Taanis – 5GB liiklust on tasuta ja edasi tuleb juba juurde maksta (Taanis kehtis Eesti graafik). Ent jüngrite tööd sai ikkagi õigeaegselt üle vaadatud ja punktid välja pandud (ja netti kulus kahe aktiivse päeva peale veidi üle gigabaidi). Kui aga mõelda veel ca 10 aasta tagusele ajale, siis on ka internetiühenduste areng olnud muljetavaldav – tollal pidi jamama kohalike WiFi-dega, nüüd saab vähemalt mõned päevad hakkama ainuüksi enda telefoni netiühendusega.

Hommikul sööma minnes muidugi selgus, et gluteenivaba toiduga on probleeme (väikese koha asi), aga söödavaid mitte-leivalisi asju leidus õnneks piisavalt. Kummaline oli ainult see, et Türgi kandi inimeste peetavas hotellis maitses kohv sama jubedalt kui paljudes eurooplaste peetavates paikades (Kakk on ilmselt koduse presskannu ja korralike ubade poolt ära hellitatud)… Jutustasime pikalt söögilauas (infovahetuse osas läks see sõit igati täie ette) ja et kohustuslik kava pidi algama alles poolest päevast, siis käisime kolmekesi tiiru linna peal – Viini südalinn on hästi ilus paik.

Lennuki pardakaardid võtsin seekord juba kõik Pass2U abil mobiili – hästi mugav värk. Peab ainult jälgima, et telefon lennule minnes korralikult laetud oleks. Hakkasin aga Viinis olles uurima vabatarkvaralisi variante ning leidsin F-droidist PassAndroidi-nimelise rakenduse, mis peaks GPL 3 all olema. Tagasiteel kasutasin juba seda.

Siis läksime “tööle” – kohalikku rakenduskõrgkooli hoone ülemisele korrusele, kust avanes kena vaade ümbritsevale linnale koos linnataguste mägedega. Väljareklaamitud lõunasöök aga läks taas vastu aeda – ainult võileivad, nii et toitumise osas jälle tüng (seekord juba suur; muidu poleks pahandanud, aga toidu kohta küsiti registreerumisel ekstra üle ja sai probleemist teavitatud; irooniline oli, et  eraldi lehel olid kõik allergeenid kenasti kirjas, aga ühtki ilma gluteenita asja polnud laual ikkagi). Ka esimene pikem sessioon oli vist kõige sisutühjem seninähtud sedalaadi üritustest üldse – seltskond ketras tähtsa näoga “teate, vesi on märg”-stiilis teksti (mõningad punktid olid Eestis nähtud juba 2002. aastal, mõned – nagu MOOCid – veidi hiljem).

Aeg läks ja huumor süvenes veelgi. Jupp aega üritati hollandlasest professori keynote‘i jaoks Prezi esitlust käima saada – kaua aega oli ekraanil suur (aga vähemalt dekoratiivne) 404. Kaks vaest kohalikku itipoissi istusid kurbade nägudega nagu konnad põua ajal – lihtsalt teiselt poolt oli midagi välja jagamata jäetud. Murphy, Murphy, Murphy… Päeva lõpupoole hakkas juba viirastuma Pikotaro “PPAP”: “I have a pen. I have an apple. Ooook – apple pen!”. Täismäng ja topeltlai.

Õnneks paranes pilt üksjagu viimase ettekandega: prof. Carlos Delgado Kloos Madridi ülikoolist läks enda jutuga palju sügavamale e-õppesse sisse ja kuigi ka seal tuli mitmeid vastuvaidlemiskohti ette, ei pidanud enam haigutama. Sinna otsa kohe siis ka paneeldiskussioon, kuhu miskipärast ka Kakk oli lükatud – teised kaks liiget ja moderaator olid märksa kõvemate “paberitega”. Aga vist õnnestus enda koht ära täita, vähemalt mitu väljakäidud argumenti tekitasid elava arutelu. Nii et päev nagu Eesti asi – algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama.

Vahepeal sai natuke aega hotellis puhata, siis oli kavas õhtusöök. Asi toimus veidi alla kilomeetri hotellist asuvas ehedas keldrirestoranis. Vahva koht oli, teenindajad olid muhedad sellid ja suutsid ka gluteenijama lahendada (muide, lauanaabriks sattus tšehhitar, kel täpselt sama probleem). Toit oli viimase peal, magustoiduks anti veel hirmsuur ports (gluteenivaba!) pannkoogilaadset moosiga värki, mille sisestamise järel andis end keldritrepist üles vinnata…

(jätkuu…)

Vajalik arutelu

3. detsember 2019

… täna Riigikogus.

Midagi tuleb selgelt ette võtta. Kakul on olnud eestikeelsetel kursustel alati ka neid tudengeid, kelle emakeel ei ole eesti keel. Üldiselt on nad olnud tublid (tõsi, väike vähemus on olnud tõsised oinad – aga oinaid leiab igalt poolt). Keeleoskuse osas saab mõistlikkuse piires vastu tulla – näiteks mitte norida ülearu vigade kallal ning esitlusslaidid koos autoriga eelnevalt üle käia ja vead koos ära parandada.

Alates eelmisest aastast on aga seis selgelt halvenenud. Praegu on paraku ITSPEA seminarides mitmel korral tekkinud olukord, kus viiest registreerunud ettekandjast ei valda eesti keelt selle ülesande jaoks piisaval määral kolm. Tulemuseks on seis, kus mitu esinejat järjest hoiavad kramplikult etteantud tekstist kinni ning esitavad seda masinliku monotoonsusega või siis nii suurte takerdumistega, et kuulajatel tekib lärmirefleks – kuulamiseks mõeldud ettekanne muutub kuulaja ajus lihtsalt taustamüraks ning see tuleb “välja lülitada”. Lõpptulemusena ei ole mitte keegi õnnelik.

Võiks ju kursuse süsteemi ära muuta – samas on elu näidanud, et ITSPEA stiilis seminare on väga vaja. Eriti neil, kel mingil põhjusel esinemine raskendatud – lõputöö kaitsmisel hinnaalandust ei tehta ning kui see on inimese esimene avalik ettekanne üldse, on tal vesi ahjus.

Üks huvitav detail veel: praeguse eestikeelse ITSPEA päevaõppe 178 inimese seas on vist oma kümmekond muu emakeelega (ja eespoolmainitud muredega), ent puht-eesti nimega inimest.

Linux töölaual

1. detsember 2019

Tänases Slashdotis on huvitav lugemine sellest, kes/kuidas kasutab töölauaarvutites Linuxit.

Enda kogemusest tundub, et siinkandis on see osa endiselt väike, kuid kasvab vähehaaval. Mida enam inimesi endale suurfirmade sigatsemist teadvustavad, seda enam nad alternatiive otsima hakkavad.

Imeasi

28. november 2019

Kellaüheksastes ERR hommiku-uudistes räägiti – nagu ikka – Ameerikast ka. Ent seekord, imede ime, hoopis tänupühast. Sellest, et süüakse hullupööra kalkuneid ja üritatakse kord aastas sugulaste juurde jõuda – ja ka sellest, et sel aastal on taas lumetormid ja paljud lennujaamad seetõttu umbes. Mis aga eriti huvitav:  kõiges selles ei olnudki president süüdi.

Aga eks homme jälle uue hooga.

Nuhvlinäppimine

27. november 2019

Kakk pole pikka aega tahvelarvutit (millele pakuti hiljem välja too pealkirjas kasutatud naljakas eesti vaste) endale vajalikuks pidanud, aga nüüdseks on kogunenud ridamisi ideid, mida sellega proovida võiks – ja pealegi ei tahaks sellist lünka teadmistes säilitada.

Nii saigi endale soetatud sedalaadi tehnika kohta juba üsna auväärses eas Samsung Galaxy Tab S2 – täpsemalt selle ligi 10-tolline WiFi-ga variant 2016. aastast. Et miks nii vana – nagu läpakast lendab kohe hankimise järel Windows ja asendub pingviiniga, nii on Kakk toiminud juba mõnda aega ka moblaga. LineageOS tegi juba selgelt vanast Android 6.0.1-st 9.x analoogi.

Mõningase näppimise järel tuli täitsa rahule jääda. Paigaldused läksid kenasti, kasutasin järgmisi linke:

Mis paraku tööle ei hakanud, oli Fender Tone App kitarrivõimendi juhtimiseks (üritab veel häkerdada, aga seda on ka teised netis kirunud). Järgmised katsetused tulevad Linuxi paigaldamisega (Kali jt).

Lõpetaks ära?

26. november 2019

Eilsete uudiste valguses hakkab idee presidendi ametikoha kaotamiseks Eestis üha sümpaatsemaks muutuma. Reaalset võimu tal nagunii pole ning kui sinna juba pikka aega pole õiget inimest leitud (juba mõnda aega on see institutsioon kõike muud kui rahva ühendaja), siis võiks täiesti rahulikult öelda, et nüüd on asi oma aja ära elanud.

Hirmus asi

26. november 2019

Kunagi laulis Kuldne Trio: “Nurgas seisid saapad ja see hirmus asi ka.”

Ühes valmiva diplomitöö käsikirjas oli jällegi lause: “SSH ühendust saab kasutada autentimismeetodina ja taustal ei jookse mälu või protsessori näljas daemonid.”

Seepeale meenusid pisikesed, punased ja kurjad mehikesed, kes kisasid “Rakanishu!” ja kambaga sulle kallale kippusid. Liiga palju omal ajal Diablo 2-e mängitud…