Muljeid tsoonist

Selles, et Kakk (2,5 tunniks) Tallinna vanglasse sattus, tuleb süüdistada isa Jaanust [L] Harkujärve kirikust. Eestimaal leidub nimelt neid heas mõttes segaseid kirikutegelasi, kes ka selliseid kohti külastavad ja sealsete elanike mõttemaailma parema poole üritavad keerata. Nii ka seekord – ja kuna kirikus jämmiajamine on olnud üsna edukas, tekkiski mõte teha seal üks muusikaga jumalateenistus. Kakk muidugi pole ulle ettevõtmisi kunagi eriti kartnud. Mõeldud-tehtud.

Saime siis oma pundiga vangla väravas kokku. Seltskond oli stiilis “Lumivalgeke ja neli pätti” – lisaks pikasabalisele allakirjutanule mustade päikeseprillidega isa Jaanus, vend Risto Harkujärve kirikust (kiilas, musklis ja tätoveeritud…) ja jutlustajast tugijõuna [L] Elava Vee vabakoguduse kickpoksijast pastor Allan “Õndsam on anda kui võtta” Kroll. Lumivalgekese roll jäi ainsale naisliikmele, laulusolist prl Karoliina Ritsbekile, kes üksjagu kalkarliku meessoo taustal veel eriti korralik ja klanitud näis.

Kakk, Karoliina ja Jaanus

Kakk, Karoliina ja Jaanus

Kummalisel kombel läks meil vanglasse sissesaamine märksa keerulisemalt kui sealt pärast väljumine… Lehvitati igasugu dokumente, moblad korjati ära, löödi kivivalvur Ropka kombel “uhke märk rinda” jne jne. Lohistasime me ju kaasa ka sealkandis suht vähenähtavat tehnikat (sündikast, võim ja pillialus). Kohalik suhtlus näis toimivat vanas heas rahvastevahelise suhtlemise keeles (ehkki Jaanus teadis rääkida, et formaalselt olevat kõik korras ja maakeel peab kõigil töötajatel suus olema) ja ka teenistus toimus oludest tingituna segakeeles – üks sell oli lahkesti nõus kehvema keeleoskusega kaaslastele tõlkima.

Risto ja Allan

Risto ja Allan

Tsooni sisse jõudes tundus pilt paradoksaalsel kombel veidi paremgi kui eespool väljas – mõnigi nähtud sõjaväeosa (ja paraku isegi hooldekodu – vt. Saaremaa muljeid veidi eespool) on jätnud jubedama mulje. Muidugi on kõik kohad koleda väljanägemisega okastraadipusasid ja trelle täis, aga ilmselt on ka sellises kohas võimalik ära elada. Kohalik kirik/raamatukogu oli väike tuba, mida mõlemal mainitud otstarbel vaheldumisi pruugitakse, kuid arvestades kogu koha konteksti, nägi selle kohta päris kodune välja (nagu mõne väikese maakoguduse palvela). Igatahes sättisime oma kisakasti üles ja saime natuke proovida, enne kui kuulajaskond kohale jõudis.

Sellid nägid tegelikult üsnagi taltsad välja (arvestades seda, et nuudi ja koeraga valvurit neil sabas ei paistnud) – suures osas paistsid täitsa tavalised noored vene kutid. Paar vanemat meest oli sekka ka. Ja mingit demonstratiivset ülbet attitude’i neil ei paistnud. Ju on vene rahval säilinud teataval määral suurem austus kiriku vastu – igatahes kuulas seltskond juttu üsna kaasaelava näoga. Meie kõnelejatel Allanil ja Ristol õnnestus vist “õige laine” üsna edukalt ära tabada ja rääkida asjast sel moel, et see kohale jõudis. Vahele tegime muusikat ka ja see tundus rahvale päris meeldivat. Nii et kokkuvõttes oli suht positiivne tunne…

Risto ja kuulajad

Risto ja kuulajad

Tsoonist väljudes saime ühe üsna naljaka tõenduse enda asumisest ikka Eesti Vabariigi pinnal (sees olles oli see veidi kõikuma löönud). Nimelt on suur osa vangla territooriumist kaetud röökuritega (valjuhääldi on nende kohta natuke peen sõna), kust omal ajal kostis ilmselt räigelt valju ja plekise saundiga marsimuusikat. Nüüd tuli sealt Smilers – sama räigelt valjusti ja sama plekise saundiga.

Kokkuvõttes täitsa huvitav elamus. Kui vaja, teeb teine kord jälle.

2 kommentaari postitusele “Muljeid tsoonist”

  1. janek ütleb:

    Tsoonis viibida on tõsine elamus, ole sa siis külaline lühikeseks ajaks või pikemaks “srokiks”.
    Hea on tõesti,et tolle tänamatu ürituse ette võtsite tava inimeste mõtteviisist lähtudes,kuid mitte taevasest sfäärist lähtudes.

  2. Jora » Blog Archive » Muljeid tsoonist, vol 2 ütleb:

    […] Eelmisel aastal sai ühe seltskonnaga Tallinna vanglat külastatud – sellest on [L] kusagil eespool juttu ka. Nüüd siis tuli isa Jaanuse jälle idee meid pokri saata, seekord Ämarisse. Ise ta jäi paraku haigeks ega saanudki kaasa tulla, kuid täna olime siis meie teised minekul. […]