Usundiõpetus – uus kommunismitont

Tjah, vahelduseks tuleks jälle uriseda ka… 😛

No tee või tina, ei saa Kakk aru sellest hüsteeriast, mis usundiõpetuse ümber toimub. Jälle on kisa taevani ja kohati saab meediast lugeda masendavalt lolli juttu. Ja paraku tuleb öelda, et tolerantsilipuga lehvitavad usundiõpetuse vastased on siinkohal tunduvalt vaimupimedamad ja sallimatumad kui need, kellele neid featuure üritatakse külge pookida.

Argument, et usundeid võiks õppida ajaloo- ja kirjandustunnis, on samaväärne sooviga panna traktorist vormelirooli ja öelda, et üks roolikeeramine kõik… Vähegi spetsiifilisema usundiloolise küsimusega jääb ajaloo- või kirjandusõpetaja (vähemalt Eestis, kus ta suure tõenäosusega ise ühtki usundit ei tunnista) hätta ja seda ei peakski talle ehk ette heitma. Kuigi jah – levinumate usundite üldisi põhijooni peaks iga õpetaja juba ülikoolikursuse baasil tundma (aga elu näitab, et see nii ei ole). Iga kingsepp aga jäägu ikkagi oma liistude juurde – ehk ainult filosoofia oleks piisavalt lähedane aine, et seda saaks sama inimene õpetada.

Ja et miks kristlust õppekavas suuremas mahus oleks kui teisi? Ilmselt õpetavad ka jaapanlased enam koolis shinto kui muude usundite põhimõtteid, araabia koolides on esikohal muidugi islam jne. Eesti inimene peaks eeskätt tundma Õhtumaa vaimupärandit ja see baseerub väga olulisel määral kristlusel. Muidugi ei tee paha tunda ka Siddhartha Gautama, Muhamedi, Kong Fu-zi ja Zarathustra õpetusi, antiikfilosoofiat ja muudki, kuid siinkandis elades ei saa kristlusest üle ega ümber.

Senine kogemus erinevas vanuses eesti inimestega annab küll alust väita – suurem osa rahvast on usuküsimustes totaalsed võhikud. Jah, aetakse taga erinevaid esoteerilisi õpetusi ja kilinaid-kulinaid, kuid sedagi vaid seni, kuni õpetus liiga ebamugavaid nõudmisi ei esita. Kusagil olen juba kirjutanud – eestlase Jumal on miskisugune väike mehike, kes elab omaniku taskus. Sealt võetakse see mõnikord välja, esitatakse kategoorilises toonis (“havi käsul…”) nõudmised ja pannakse mehike seejärel taskusse tagasi. Ja hoidku Kibo selle eest, kui too peaks ise midagi nõudma hakkama… Ja kõige selle juures on üldiselt teadmishimuline eestlane kogu valdkonna suhtes hämmastavalt loll – ning mis kõige hullem, rahul sellega (või koguni uhke selle üle). Natuke terava võrdpildina meenub põnn, kes just püksid täis teinud – tal on natuke niiske küll, ent vähemalt mõnusalt soe olla. Natukese aja pärast on aga tunne vastikult külm ja märg ning püksist hakkab immitsema ebameeldivaid aroome… Eesti ühiskonnal on see staadium just kätte jõudmas.

Tahes-tahtmata meenub praeguse jampsiga nõuka-aeg oma optimistlike plaanidega Siberi jõed teistpidi käima panna. Jõudu teile selleks, seltsimehed.

9 kommentaari postitusele “Usundiõpetus – uus kommunismitont”

  1. Elanor ütleb:

    Tjaa, põhimõtteliselt mõistlik jutt.

    Aga – kõigepealt tuleks küsida, miks koolis usuõpetust õpetatakse. Kui vastus on see, et kuivõrd religioonil on maailma kultuuris ja poliitikas oluline koht, siis peab lastele sellest kohast rääkima ja põhitõdesid seletama. Siis on usuõpetus tunnina vajalik, ehkki ma arvan, et võiks olla mittekohustuslik (kohustuslikud aspektid tuleb ajaloo, kirjanduse, kunstiõpetuse ja muusikaõpetuse tunnis katta. Kui filosoofia on, siis seal ka muidugi). Nagu ka kompleksarvudest räägitakse selles fakultatiivses matemaatikatunnis, mida kõik võtma ei pea. Olulised küll, aga mitte päriselt kõigile. Kõike ei pea ju ühele vaesele inimesele keskkooli jooksul ka ära õpetama. Praegune õppekava on niigi liiga täispuugitud.

    Eestis paraku olen ma sattunud liiga palju kuulma “sellepärast, et meie ühiskond vajab eetikat. Pealegi on kristlik eetika kõige õigem”. Siin tõusevad juba minu kõik karvad püsti ja oma lapsel… Ma ei tea, kas keelaks tunnis käimise ära või siis ütleks, et vaata niiviisi tehakse räiget ajupesu. Ma ei taha midagi kristluse vastu ütelda, aga ma arvan, et eetilisi norme peaks inimene siiski saama valida. Mitte lähtudes ühest kindlast raamatust – kuidas, Kakk, sul siin kuskil kirjas oligi, et ühte kohta jõudmiseks võib olla mitu teed. Ja ma kardan väga, et praeguse usuhariduse juures võib kohustuslik usuõpetus täpselt sellise “kristliku ajupesu” rolli võtta. Poliitilistel põhjustel ma loodan, et kohustuslikku usundilugu ei tule. Kui see on vähemoluline aine, siis õpetavad seda rohkem need, kes asjast hoolivad ja tahavad hästi õpetada, mitte kuulutada ülimat vaieldamatut tõde (ja hullu, kui keegi vastu vaidleb). Mis sellest saab, seda on paljude emakeeleõpetajate puhul näha. Mitte ainult eestis.

    Palun siinkohal vabandust kõigil toredatel usuõpetuseõpetajatelt, kes oma tööd hästi ja hingega ja huvitavalt teevad.

  2. Kakk ütleb:

    Tore lugeda asjalikku arvamust. 🙂

    Õppekava koormuse osas olen nõus – see on ka ainus mõistlik argument usundiõpetuse väljajätmise kasuks. Aga selle eetika asjas – kui asi tõesti lamedaks promoks läheb stiilis “ainus eetika on kristlastel”, siis on lugu kehv. Aga praeguse seisuga on häda pigem totaalses eetilises vaakumis üldse, mitte eetika n.ö. kuskile poole nihkes olekus. Valetamine, vassimine ja kohukesed on konkreetse vaakumi produkt.

    Oleksin nõus ka eestiaegse variandiga – koolile kohustuslik, õpilasele vabatahtlik. Kuigi praegu on minu arust seis nii hull, et mõningasi norme tuleks kohati ka sundkorras rakendada. Umbes nagu sundravi lootusetu alkohooliku puhul. Kuigi jah, piiri tõmbamine on siis taas raske.

  3. Elanor ütleb:

    Ma lihtsalt kardan, et kui praeguses eetilist kriisi usuõpetusega hakata lahendama, siis viib see olukorrani, kus võideldakse selle üle, kelle jumalatõlgendus on õigem ja kõrvalt tehakse kogu seda valetamise ja varastamise värki edasi. Eetikat, ma kardan, ei saa päriselt sundida. Saab aga pikalt kasvatada, pannes inimesi oluliste probleemide üle arutlema. Peaasi, et ei oleks seda “mul suva” mentaliteeti.

    Selles mõttes on “koolile kohustuslik, õpilasele vabatahtlik” variant hea – kui inimene saab _valida_ usuõpetust, siis ta peab mõtlema selle üle. Siis ta arutleb asjade olemise viisi üle, mitte ei eita või ei kuula ammuli sui. Ja õpetaja peab tunni läbiviimisel arvestama, et kui ta liigpropagandat teeb, siis lähevad õpilased ära.

    Ma lihtsalt natuke kardan, et see praegune arutelu ei ole tingitud mitte siirast murest hariduse pärast või eetika pärast, aga see on kellegi vajadus kas oma ühingule rohkem raha saada või TÜ propaganda selleks, et just nende kooli lõpetanud kergemini tööd saaksid… Võib-olla ma olen siin kuidagi küüniliseks muutunud. Aga ei tahaks, et õppekavad tehakse parteipoliitilistel, mitte hariduslikel alustel.

    Muuhulgas, kui minu autojuht Libeerias kuuli, et ei mina ega mu partner pole ristitud, siis ta kohkus üliväga ära ja tundis tõsist muret, et kuidas me ikka niimoodi elada saame. Peaaegu oleks järgmisel hommikul pastoriga kohale tulnud 🙂

    Muide, mis norme sa sundkorras rakendaks?

  4. Kakk ütleb:

    🙂 Libeeria näide oli hea. Kõiges selles poliitjutus olen ka nõus. Ei ole ilmselt siiski nõus sellega, et koolis usundiõpetuse sisseviimise järel massiliselt Hallastet tegema hakatakse (arhetüüpne “käi minu sõnade, mitte minu tegude järgi”). Ma ei idealiseeri mingil juhul näiteks USA Bible Belti elumudelit, kuid siiski on mitmete inimeste jutu järgi seal igasugu naha üle kõrvade vedamist kohe kõvasti vähem. Väike näide, mille rääkis Harkujärve preester, kes varem pikalt USAs elas ja seal vaimulikuna ametis oli – automehaanik asendas remontitulnud autol mingi uue jupi vana ja kasutatuga. Väike sulitemp, kuid sellest piisas – rohkem ükski inimene tema juurde ei läinud ja mees pidi oma äriga minema kolima. Kujutaksid Sa sama pilti Eestis ette?

    Ütlen ausalt, ma ei oskakski täpseid meetmeid otse lambist välja pakkuda. Lihtsalt kohutav siiber on kõigest sellest mustast mängust ümberringi. Ja inimeste kõikvõimalikest vabandustest, et vanamoodi mugavalt edasi lohiseda.

  5. Elanor ütleb:

    Mulle tuleb meelde üks näide Saksamaalt. Frankfurt 40 celsius sooja, päikse käes ehk enamgi. Istus tee ääres üks must mees – kerjaja, Aafrikast tulnud. Tal jalalihaseid ei olnud eriti ollagi, ratastool oli täis erinevaid asju. Ta üritas saada päikese käest ära varju – see tähendas, et ühe käega lohistas ennast ja teisega ratastooli. Paar meetrit eemal seisid kamp noori, kes lausid ja hüüdsid “jesus loves you!”

    Mina ja Mar. viisime siis mehe ja ratastooli puu varju. Ta oli pisarateni tänulik.

    Seega religioon alati ei too seda eetikat või moraali mida me tahaksime… Ma lihtsalt ei taha sellist pilti Eestis ka näha. Lihtsalt religioon võimaldab teatud väga autoritaarset suhtumist ja ajalugu on näidanud, mis saab kui autoritaarsed mänguasjad satuvad mitte-eetiliste inimeste kätte.

    Aga vabandustest, et vanamoodi edasi lohiseda, on minul ka tegelikult siiber. Ja sellepärast ma käin ja ütlen inimestele, kui ma tunnen, et nad käituvad ebaõiglaselt. Ja mul on hea meel, kui teised seda teevad. Ja mul on hea meel, kui on inimesi, kes põhjendatult usundiõpetust pooldavad ja argumenteerivad. Tuleb veel üks plakat Libeeriast meelde – erinevad vaated viivad ühtse riigini/rahvani. Kui inimesed ei arva, et nad peavad ennast varjama, siis nad julgevad vast rohkem oma tõe eest seista ka.

    Mõnikord on küll tunne, et Eestis saab ainult karmi käsu ja keeluga. Teisest küljest – võib olla tahame tulemusi liiga ruttu. Kui kaua Bible Belt on olnud Bible Belt?

  6. Kakk ütleb:

    Hea näide Sul jälle. 🙂 Kuid on võimalik, et need hüüdjad kuulusid mõnda sellisesse seltsingusse, kelle jaoks õige kristlase mõõdupuu on ka ideaalne tervis. Võib-olla olid nad seda meest ka tervendada üritanud, kuid kui see kohe oma toolist püsti ei karanud, siis kanti ta maha kui mittepiisava usuga tegelane. Kahjuks sellist arusaama esineb, ka meil Eestis. Aga võimalik ka, et oli tegu lihtsalt süüdimatusega, mis samuti kirikus täiesti olemas on.

    Ja sellest autoritaarsuse ohust olen täitsa teadlik. Piisab, kui vaadelda kasvõi kristliku kiriku ajalugu. Või mõne muu oma – isegi ülirahumeelsetena reklaamitud budistid on usu nimel inimesi tapnud. Kuid ometi ei saa ilmselt ühegi religiooni bodycount ligi ateistidest pohhuistide omale, seda eriti XX sajandi jooksul.

    Aga ikkagi leian, et Eestis praegu valitsev ilmavaade on üks halvemaid. Ajaloost on teada samalaadseid perioode, mis lõppesid kõik millegi koledaga. Üks lähemaid selliseid oli sakslaste Weimari vabariik, kus kah valitsenud a-mul-poogen mentaliteet. Siis sai rahval nii siiber, et nad valisid Aadu pukki. Mis järgnes, on teada.

    Aga et liiga ruttu… Võib-olla tõesti. Samas on eesti rahvas piisavalt väike, et kui liiga kaua venitada, siis pole varsti enam kedagi, kelle kallal õiendada – vaatame kasvõi mõningaid omaaegseid suuri indiaanirahvaid USAs, mõnigi neist on end aktiivselt surnuks joonud (valge mehe mõnusal mahitusel muidugi).

    Nii et tore, kui Sinu sarnaseid väljaütlejaid veel leidub. 🙂

  7. Hans ütleb:

    Minu arvates ei tähenda usundiõpetuse vastu olemine kindlasti mitte eetika vastu olemist. Sellele pöördumisele on teiste hulgas alla kirjutanud ka palju kultuuriinimesi ja teadlasi.

    Ameerikamaal on juba loodusseaduseid pöörava usuõpetuse vastukaaluks selline tore religioon loodud: http://en.wikipedia.org/wiki/Flying_Spaghetti_Monster

  8. Kakk ütleb:

    FSM-i tean küll. Ehkki ühest küljest ei kiida ma kõige seal pilatava lollikstegemist heaks, on see teisalt vähemalt andekalt tehtud ning mõningate usalike lolluste paroodiana omal kohal. Siiski, mingit piiri tuleks arvestada…

    Ei arvagi, et kõik usundiõpetuse vastased a priori ebaeetilised oleks. Arvan aga, et suurel osal neist pole olnud aega kõiki seonduvaid asju endale selgeks teha.

    Tollele pöördumisele Kakk alla ei kirjuta. Vt ka eespool viidatud Agu Sisaski artiklit ja sealseid seisukohti.

  9. Jora » Blog Archive » Jõululaupäeva hommikupoolik ütleb:

    […] Areenis on kohustusliku jõuluaegse nähtusena erinevate intellektuaalikeste targutusi-keerutusi jõulude teemal, enamik neist allakirjutanu arvates üsna ebaadekvaatsed (vt ka Kaku [L] üht eelnevat kirjutist usundiõpetuse teemal). Aga seekord on seal kaks tõeliselt head lugu ka. […]