Kuidas saab sihukest loba uskuda?

(ehk kas kristlus ja intellekt välistavad teineteist)

Kes nüüd sellise küsimuse püstitab, võiks oma umbusalduse hetkeks kõrvale panna ja veidi Uut Testamenti sirvida (soovitavalt Toomas Pauli tõlget) - kasvõi ainult selleks, et mulle vastu vaielda (ehkki minu eesmärgiks pole vaidlust välja kutsuda). Paraku näitab elukogemus, et enamikul eestlastest on kristlusest kui tõekspidamiste süsteemist vägagi hägune arusaam (ja ega seda kelleltki küsida ei olegi - kõik minu senised kogemused filosoofiakursustega on kristluse ja kristliku maailmapildi nagu muuseas välja jätnud).

Ütlen kohe ausalt ära - ma ei ole teoloog ega filosoof. Olen ainult inimene, kes on jõudnud elust ühele kindlale arusaamale ja püüab seda põhjendada, nii hästi või halvasti kui oskab. Selle mõttearenduse eesmärgiks ei ole kedagi kusagile mingil moel "ära pöörata", vaid lihtsalt püüe vastata alapealkirjas toodud väitele, mis nii sageli esineb kaljukindla veendumusena. Ehk ongi põhjus ka soovis näidata, et iseenese kupli all kõik suhteliselt paigas on... ;-) Ka ei taha ma hakata siin üles lugema kõiki fakte, mis nimetatud õpetuse ajaloolist, kultuuriloolist, psühholoogilist jpm. tausta toetavad - piirduksin vaid selgitusega, miks see õpetus minu jaoks sellist kaalu omab. Ilmselt ei tõesta ma selle kirjutisega kellelegi midagi ja see polegi eesmõrgiks seatud.

Toon siia alustuseks välja mõned tsitaadid, mis minu arust ei teeks ka tavamõõdupuu järgi häbi ühelegi filosoofile:

• Ärge siis olge mures homse pärast, sest küll homne päev muretseb ise enese eest. - Matt. 6:34.
• Ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks kohut. - Matt. 7:1.
• Sellepärast kõik, mida te tahate, et inimesed teile teevad, tehke ka neile; sest see on käsuõpetus ja prohvetid. - Matt. 7:12. (Tuleb nagu välja, et Kanti kategooriline imperatiiv polegi päris originaaltarkvara... ;) )
• See on minu käsusõna, et te armastaksite üksteist, nagu mina teid olen armastanud! - Joh. 15:13.
• Suuremat armastust ei ole kellelgi kui see, et ta jätab oma elu oma sõprade eest! - Joh. 15:14.
• Kes sööb, ärgu pidagu halvaks seda, kes mitte ei söö, ja kes ei söö, ärgu mõistku hukka seda, kes sööb, sest Jumal on tema vastu võtnud. - Room. 14:3.
• Ärgem siis enam mõistkem kohut üksteise üle, vaid pigemini hoidugem saamast vennale komistuseks ja pahanduseks. - Room. 14:13.
• Ma tean ja olen veendunud Issandas Jeesuses, et midagi ei ole ebapüha iseenesest, vaid on ebapüha üksnes sellele, kes midagi peab ebapühaks. - Room. 14:14.
• Armastus on pikameelne, armastus on täis heldust; ta ei ole kade, armastus ei suurustle, ta ei ole iseennast täis; ta ei ole viisakuseta, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu, ta ei pea meeles paha; ta ei rõõmutse ülekohtust, aga ta rõõmustab ühes tõega; tema vabandab kõik, usub kõik, loodab kõik, sallib kõik! - 1. Kor. 13:4.-7.
• Armastus ei hävi ilmaski! - 1. Kor. 13:8.
• Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm; aga suurim neist on armastus! - 1. Kor. 13:13.
• Vennad, ärge saage lasteks mõtteviisis, vaid olge lapsed kurjuses; kuid mõtteviisi poolest saage täisealisteks. - 1. Kor. 14:20.
• Ja kui me teeme head, siis ärgem tüdigem, sest me saame omal ajal lõigata, kui me ei väsi. - Gal. 6:9.
• Kui me üksteist armastame, siis jääb Jumal meisse ja tema armastus on saanud täiuslikuks meie sees. - 1. Joh. 4:12.

(Nagu näha, pole sõnagi juttu musta riietumisest ja nina maas käimisest ;-) )

Kristluse tuum (ka filosoofiliselt) on vähemalt minu jaoks aga veel veidi kaugemal. Esiteks Piibli kuldsalmiks tituleeritud lause:

Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. - Joh. 3:16.