Saateks: Tegemist on 1996. aasta paiku omaaegses Nõmme raadios loetud sürrealistlike loll-lugudega. Sisu eriti ei ole, aga vormi see-eest küllaga...
Kahjuks on aegade hämarusse kadunud kõige algus ehk siis julk nr. 1.
Järgmine öö oli hästi pime, sest päkapikud olid jällegi kuust šašlõkki keetnud. Vaikust häiris vaid roostikust kostev üksildaste triikraudade kurvameelne joodeldamine.
Seda oli ka pelmeeni vanaema tähele pannud. Ta pistis pea prügikastist välja, lausus veendunud häälel: "See on mulle parim!" ning nuuskas prügikasti kõveraks. Selle peale jooksis kohale kännuööbik, kes ähvardas vanaema seebiga. Vanaema puhus irvitades seebi mullideks ja nuuskas edasi, samal ajal rullides kännuööbikut rullbiskviidi sisse.
Samal ajal tegid seitse saabast endale tagatoas vanni all pesa, kuigi seal elanud enne kiilaspäine mutrivõti, kes armastas kindaid kudeda. Kõik see juhtus ainult sellepärast, et Vanaema ei olnud "OFFi" kaasa võtnud ja seepärast tundsid kõik triikrauad end roostikus täiesti karistamatult. Üksmeelne melanhoolne joodeldamine saatis roostiku serval ähvardavalt nuuskava Vanaema asjatuid ponnistusi.
Vanaema ähvardanud neid siis kõiki ketshupi ja sinepiga pintslisse pista ja toonudki ähkides kohale suure pintsli. Seepeale arendanud kõik triikrauad diatoonilise heli saatel kolmandat kosmilist kiirust ja tõmmanud udu. Udu tuli aga nii paks, et Vanaema nuuskamine ei kostnud enam vannituppagi ja päkapikud ropult vandudes viimaseid kuujäänuseid käsikaudu otsima pidid. Viimaks loivas kohale ka pelmeen ise, kes vanaema soustiga meelitades tagasi prügikasti taris.
Lugu olevat lõppenud suure skandaaliga - päkapikud lõpetasid kõik kaineris ja isegi triikraudade joodeldamine ei aidanud, kuna politsei tolmuimejad töötasid neist lihtsalt valjemini.
Kui politsei oli kõik päkapikud tolmuimeja vooliku vahel ära viinud ja roostikus triikrauad suurest joodeldamisest purgeeni pidid võtma, saabus korraga paks ja lotendav vaikus. vaikus oli nii paks, et politsei tolmuimejaoperaator peaga vastu vaikust jooksis ja põrkas hirmsa suahiilikeelse kisa saatel otse kanalisatsioonikaevu. Kaevust kostis veel veidi aega jõmedat mulinat ja levis kellukest. maha jäi vaid torukujuline hööveldatud sokk ja tolmuimemise piip.
Vaikus mölises kohapeal veel hulga aega, enne kui talle tolmuimeja kott pähe tõmmati ja ta hullusärgis planetaariumi viidi. seal lasti ta pikkamööda läbi habemeajamismasina. selleks ajaks aeti habe ajutiselt karjamaale rohtu sööma.
päkapikud aga lasksid politsei käest jalga. politsei käsi ja jalg olid mõlemad täitsa läbi, aga mis päkapikkudel sellest - nemad veeretasid vilistades ja peeretades räppmuusika saatel mööda vihmaveetoru niidirulle.
NB!!! Vahepalaks eksklusiivfoto
autoritest!
Päkapikkude vile ja peeretamine ajas prügikastis tiritamme kasvatava ja heegeldava vanaema peaaegu puu otsa. Vanaema haaras puu otsast vihaga suure viha ja hakkas päkapikke vihtlema, ise võidurõõmsa häälega Underit lugedes. Päkapikud vihastasid ka, võtsid viha ära ja vihtusid vanaema vahtu. Vihast vahutav vanaema mulises veel kolm päeva, kõik kohad olid vahtivat vahtu täis.
Siis aga sai pelmeen kurjaks, kutsus oma sõbrad - kännuööbiku, fantoomämbliku ja karvase telliskivi - kaasa ja pani päkapikkude majale pommi alla. Pomm kaalus tervelt kaks kilo, aga kahjuks tuli sang pommi käljest lahti ja pelmeen sai sellega vastu pead. seepeale soovis karvane tellis pelmeenile hüva leili ja kappas kiiresti seenele. Teised panid aga ühisel jõul päkapikkude majale tule otsa. päkapikud aga tõmbasid tule otsast maha ja kustutasid selle kustukummiga ära. Pelmeenile aga pandi pipart keele peale ja ta jäi keeletuks. kännuööbikut aeti suure mõla ja mölaga mööda linna taga, kuni ta viimases hädas pooleks läks. Kurjade päkapikkude kätte jäi ainult känd, ööbik lendas minema ja tegi oma häda päkapikkude korstnasse. korsten hädaldas häda peale küll, aga ööbik võttis kiiresti potiässa ja toppis selle potti. Pott pandi pottsepa ukse taha, kes selle siis leidis ja ise paugupealt ässaks muutus. Ässast pottsepp aga trumbati ikkagi üle... Lõpp hea, aga algus oli küll kole ja ega keskpaikki parem olnud.
uue päeva hommikul paistis päkapikkude maja tagant särav päike ja nööril kuivavad päkapikkude soomustrussikud. kännuööbik oli taas ennast kogunud, ka kännu uuesti üles korjanud ning lendas tee peal halba haisu ja rõvedaid kuulujutte levitades Sise-Mongoolia suunas.
häda aga jäi korstnasse, viimaks puhusid päkapikud viimases hädas hädapasunat. selle peale tuligi häda korstnast välja ja sai pasunasse. tigedad päkapikud nimetasid pelmeeni tainapeaks ja tahtsid ta antennipidi oksa tõmmata, õnnetuseks aga pingutasid päkapikud kogemata üle ja tõmbasid oksa läbi. pelmeen aga haaras oksa ja kadus kiiresti lähimasse telefoniputkasse. seal muutus ta kähku superpelmeeniks, lendas võidurõõmsalt dirigeerides üle päkapikkude maja ning viskas neid suurekaliibrilise mikroskoobiga. Päkapikud tõid kähku kohale ragulkad ja püüdsid lehmakookide ja keedetud kalmaaridega lastes lendpelmeeni alla tuua, aga tagajärjetult. Pelmeen siiski karistamata ei jäänud - tema transistorraadio sisse pandi segaja ja see segas pelmeenil kõik sokid ja nööbid nii segamini, et need tuli süntesaatorisse toppida ja maksavorstiks sünteesida. Maksavorst tuli roheline, peenetundeline ja igati hästi käivituv ning pelmeeni vanaema lendas sellega iga öösel politsei eest ära, kuna maksavorstile ei olnud keegi numbrit peale keevitanud. viimaks aga astus vanaema ämbrisse - kogu ämbris olnud pontoonide ja muhkude segu voolas maha ja vorst läks suure pauguga lõhki. suur pauk püüti hiljem aafrikas kinni ja viidi muuseumi, Vanaema aga muutis paari kohviveski, madalrõhkkonna ja batüskaafi abil taustsüsteemi ja leidis end taas prügikastis.
© 1995 -2012
Kakk