(leid ühelt arhiivikettalt; kirjutatud vist 1997. a.detsembris)
Pelmeen ronis peavalu kurtes prügikasti kaanele, kõigutas jalgu ja röhatas mõnuga. Päike oli juba kõrgel ning prügikasti sügavustest levis nõrka, kuid magusat läpatand roobertilõhna. Pelmeen kratsis määrdunud varrukaga jahust kuklatagust ja viskas jala üle põlve.
Kaugusest kostis undamist, lühike “törts”, jälle undamine…. Prügikasti äärele maandus palderjanilõhnaline ja uduste silmadega porikärbes, soni viltu peas ja hambad irvis.
“Jälle pohmakas?” turtsatas pelmeen.
“Mis sa mees - öööääkkk! - siin mökitad, isegi paha olla!” sai silmipööritav porilane kurjaks. “Isegi hing paelaga kaelas, vat eile oli alles palderjan apteegis! Aga täna…. Mu vaene peakolu!”.
Pelmeen urgitses veidi taskus ja tõi nähtavale mingi tableti moodi asja. Porilane rabas selle pikemalt mõtlemata pelmeeni käest ja neelas alla. Veidi aja pärast läksid kärbse suured silmad veelgi suuremaks ja siis vuhises ta paigalt nagu meteoor. Pruuni rida järele jättes kadus porikärbes kohutava vihina saatel kaugustesse.
“Jah, “ mõtles pelmeen. “Onu Voldemar saatis ikka vinge asja Austraaliast. Vägev värk see välismaa purgeen!”.
© 1995 -2012
Kakk