Võrguserveri osas saabus lahendus 1995. aasta sügisel Tartu Ülikooli eripedagoogika osakonnast. Professor Jaan Kõrgesaare eestvedamisel olid nad käivitanud rahvusvahelise TEMPUS-projekti "Uus struktuur eripedagoogide väljaõppel Eestis", kuhu prof. Kõrgesaar kutsus ka Kaku kui infotehnoloogia asjatundja. Kolmeaastase projekti iga aasta võimaldas soetada teatud hulga tehnoloogiat ning esimese aasta osalus tõigi võimaluse hankida uus arvuti (tollal ülihea masin, 17" kuvariga Pentium 120), millest sai server. David oli omal käel hakanud uurima tollal veel suhteliselt vähetuntud Linuxi-nimelist operatsioonisüsteemi ning suutis praktiliselt üksi käivitada täismahus võrguserveri (ilmselt oli meie käsutuses seega üks Eesti vanemaid Linuxil töötavatest serveritest!). Serveri nimeks sai Apollos.
Miks Apollos? Huvitaval kombel sai asi alguse hoopis paroolist. Kristlastena kasutasid David ja Kakk sageli paroolidena Piiblist pärinevaid sõnu ja nimesid ning "Apollos" oli pikka aega ühe arvuti parooliks. Kui aga võrguserveri valmimisega tekkis vajadus konkreetse nime järele, sai see ka serveri nimeks - nimelt räägib Apostlite tegude raamat sellenimelisest mehest kui "vahvast kõnemehest ja vägevast kirjaseletajast" ja sarnast rolli loodeti puuetega inimeste osas ka oma serverile.
Kolmekuulise aktiivse tööga õnnestus Kakul (peamiselt katse-eksituse meetodil) omandada HTML-i põhialused ning luua serverile terviklik veebikeskkond. Oli parasjagu aasta 1996 ning Eesti veebimaastiku laienemise ja arenemise kõrgaeg täies hoos. Igamees tegi veebi, kuid pea mitte keegi polnud kuulnud - ega ka ausalt õeldes mitte huvitatud - mingisugustest erinõudmistest puuetega inimeste tarvis. Et näiteks raske nägemispuudega inimene võiks Internetti kasutada, ei mahtunud enamikule veebitreialitest ilmselt üldse pähe. Nii saigi Apollosest Eesti esimene puuetega inimeste server - mitte ainult temaatika, vaid ka veebikujunduse osas. Apollose veebidisain arvestas kõiki tolleaegse veebi ligipääsunõudeid ja teenis hea hinnangu (koos vastava märgiga) ka ligipääsetavust testinud USA firmalt "Magical Mist Software". Apollose esimest veebisüsteemi oma virtuaallinna-kujulise ülesehitusega võib takkajärgi pidada ka Eesti veebimaastiku üheks esimeseks portaaliks ehk veebiväravaks oma uudiste, otsingumootorite ja temaatilise viitestikuga. Kõik see jooksis üsna tagasihoidliku tehnika baasil - Apollose serveriks oli P5/100 arvuti, 1,2GB kõvakettaga ja algselt vaid 16 MB mäluga. Töö tasuks oli aasta lõpus saadud "Mihkel" - Eesti Puuetega Inimeste Koja aastaauhind töö eest Eesti puuetega inimeste heaks.
Serveri käivitamine lisas igapäevast töökoormust tublisti, kuna konsulteeritavaid jätkus ikka - olgu siis puuetega inimeste endi või nendega tegelevate spetsialistide seas. Materiaalset abi ei olnud võimalik anda, kuid vähemalt hea nõuga üritati alati abiks olla. Lisaks sellele said Apollose serverisse kasutajakonto pea kõik soovijad, kel puueteproblemaatikaga mingi seos olemas - see põhimõte jäi kestma kogu labori ajaloo vältel.
1996. aastal jätkus ka koostöö Astangu Toimetulekukeskusega, kus Kakk tegeles sealse informaatika õppesuuna õppekavade ja -materjalide koostamisega. Samuti jätkus TEMPUS-projekt, mis andis uusi kontakte ja ideid. Mida aga ei olnud kuidagi võimalik saavutada, oli omaette staatus - vaikival kokkuleppel ülikooliga tohtis kasutada nimetust "TTÜ rehabilitatsioonitehnoloogia labor", ametlikult aga sellenimelist üksust olemas ei olnud ja kõik osalised olid tegelikult TTÜ informaatikainstituudi palgal. Nagu juba mainitud, funktsioneeris labor ruumis, kuhu ametlikult oli "sisse kirjutatud" 14 töötajat. Kuid "taganurga rahvas" oma kahe arvutiga oli oma ruumiga igati rahul (kuna teistele kolleegidele jäi proportsionaalselt veelgi vähem põrandapinda) ja pidi oma arvukate külastajate tõttu pidevalt teiste ees rahu häirimise pärast piinlikkust tundma, sest külalisi käis alalõpmata.
Omaette teemana tuleks mainida nähtust, mis tagantjärele vaadates elas edukalt üle ka labori enda. Davidi katsetused serveriga ja kõigi osaliste esimesed virtuaalsuhtluskogemused TTÜ Virtual City jututoaga viisid mõttele ka oma serverisse jutukas püsti panna. Mõeldud-tehtud. Pandi linnaplaan maha, kirjutati tekstid juurde ja lasti kogu kupatus käima. Ise hakati suurteks bossideks :) ja ka rahvast hakkas tasapisi juurde laekuma. Paraku võttis jutukamajandus tihti liiga palju aega ning viimaks tuli hakata otsima kedagi teist, kes pealikuameti üle võtaks. Kokkuleppele jõuti juba mõnda aega meie serveris "elanud" arvuti- ja kunstimehe Meelis "Mella" Luksiga, kes sai uueks peameheks. Seda ametit on ta koos oma abilistega sellest ajast peale usinasti pidanud - ja jätkab seda veel mitu aastat peale labori töö lõppu, nüüd juba omaenda serveris aadressil http://www.lux.ee/vanalinn/ .
Vanalinna kuldajastu jäigi ilmselt labori aktiivse tegevuse aegadesse. Hiljem viis elu suure osa aktivistidest laiali ning kuigi uut põlvkonda tuli peale, jäi Vanalinnas uue sajandi algul küllalt vaikseks (üheks objektiivseks põhjuseks tuleb kindlasti pidada ka suhtlusprogrammide masslevikut, mis paljudelt jutukatelt n.ö. leiva ära võtsid). Oma parimatel päevadel oli Vanalinn aga ühe suure sõpruskonna kooskäimiskohaks, mille üritused ei piirdunud kaugeltki mitte vaid võrgus jutustamisega. Ühe sarnase viite võib leida näiteks siit. Muudest omaaegsetest jutukatest eristas Vanalinna mingi omaette fluidum - võrgukogukondade suurtest nuhtlustest nagu ropendamine ja ahistamine jäi see peaaegu et puutumata. Põhjusi oli ilmselt palju: tudengite, s.t. veidi vanemate inimeste (võrreldes tüüpilise pubekast jutukakasutajaga) suurem osakaal, üldine soosiv suhtumine ka puuetega inimestesse, keskmisest suurem kirikurahva protsent jmt. Mis aga igal juhul ülimalt oluline - Vanalinna kaudu puutusid paljud noored esmakordselt kokku puuetega inimestega ning ilmselt said endale edaspidiseks kaasa väga eluterve suhtumise sellesse valdkonda.