Selle koha peal on ehk kõige riskantsem sõna võtta, tegemata haiget inimestele, kes arvavad elust teisiti. Lühidalt - inimesi on meil kästud austada ja armastada hoolimata nende vaadetest ("Armasta oma ligimest...", mitte "Armasta oma kaaskristlast..."!). Piiblist tuttav halastaja samaarlase lugu räägib iseenda eest ja sama valjusti kui kaks tuhat aastat tagasi. Enese paremakspidamine (eriti ainuüksi oma vaadetest tulenevalt) oleks tõenäoliselt suur lollus.
Samas aga eksisteerivad mingid seadused, millega vastuollu minna tähendab iseendale kahju teha - täpselt nagu loodusseadused. Gravitatsiooni eiramispüüded lõpevad ilmselt ka meile sarnaselt isand Tatika "Gallewi-Poegg"-projekti kuulsusetu katselennuga. Nii et kuskil on kindlasti mingid piirid. Kui kaksikutest vendadest astub üks porilompi, siis ei ole ta mudane mitte seepärast, et ta oleks oma vennast kuidagi loomult halvem või mingitpidi kurja saatusega - ilmselt ta lihtsalt ei kuulanud ema sõna. Ema aga ei saa parimagi tahtmise korral muuta olukorda, et porilompi kukkunud inimene märjaks ja mudaseks saab.
Seega oleks meie endi jaoks ehk lihtsam elu kirjutamata seadusi täita - aga sellised me juba kord oleme. Inimesel on vaba tahe ja mõtlemisvõime, mis viivad teda enamasti elus edasi, kuid vahel ka ämbrisse ajavad.
Mis puutub filosoofiliste õpetuste ja eri usundite kaleidoskoopi, siis minu arust paljude kristlaste soov neid kõiki ühe "valeõpetuse"-kiviga varustatult üle parda heita ei ole just eriti mõistlik teguviis. Kristlasena usun, et valitud tee on ehk sihile jõudmiseks kõige otsem, ehk ka ainus kindlalt kohaleviiv. Kuid nii nagu Tallinnast saab Tartusse ka mööda külavaheteid Haapsalu, Pärnu ja Viljandi kaudu, nii ei julge ma ka väita, et mujalt üldse kohale ei jõua. See on lihtsalt liiga kõrge teema ühe lihtinimese jaoks arutada... Eks kunagi ca 100 aasta pärast selgub niikuinii, kes kuhu jõudis.. ;-)
© 1995 -2012
Kakk