Siseviite all mõistame sama dokumendi piires toimivat viidet. Siseviited on eriti heaks abiliseks pikkade ja keerulise sisuga dokumentide korral (teadusartiklid jms.). Ka on pikema dokumendi puhul heaks tooniks lisada dokumendi algusesse siseviidetest koosnev sisukord, millelt saab "hüpata" otse huvipakkuvale lõigule. Muidugi on siinkohas mõistlik tuletada meelde ka soovitust mitte panna ühte faili ülearu pikki tekste - kuid kui vahel on seda siiski vaja teha, siis kasutame siseviiteid. Siseviite määramiseks tuleb ära märkida nii viide ise kui ka koht dokumendis, kuhu viidatakse. Näiteks soovib Mari panna oma retseptikogu Internetti kõigile lugeda. Retsepte on aga palju ja seepärast tuleks iga retsepti algusesse kirjutada nimeviide. Näiteks seljanka juurde (paneme tähele XHTMLi tühja märgendi lühikujule vastavat märgendilõppu tühiku ja kaldkriipsuga!):
<a id= "Seljanka" />
(Tähelepanuks - varasemas HTMLis kasutati "id" asemel parameetrit "name". XHTMLi tulekuga tuli asemele "id", kuid XHTML 1.0 lubas ka varasemat viisi. XHTML 1.1. seda aga enam ei tunnista.)
Dokumendi algusesse aga tuleks teha sisukord, mis võiks olla näiteks selline:
<a href="#Bubert"> Bubert </a> <br /> <a href="#Kotletid"> Kotletid </a> <br /> <a href="#Seljanka"> Seljanka </a> <br /> <a href="#Vahvlid"> Vahvlid </a> <br />
Üks märkus siiski - selline kood on igati standardne, kuid ühes mõttes siiski kehv. Nimelt on pimedate, ekraanilugejaga veebi kasutavate inimeste üheks peamiseks probleemiks viidete eristamine muust tekstist või teistest viidetest (seepärast on muuhulgas mõistlik vältida tekstiseseid viiteid või kasutada nende ees mingit kindlaksmääratud tähistust, mis järgnevast viitest teada annab!). Siin jääb erinevate viidete vahele vaid reavahetus - kasulik oleks sõnastada viited nii, et nad sisaldaks ka eraldajana toimivat tavateksti. Näiteks:
<a href="#Bubert"> Bubert </a> (õppisin emalt) <br /> <a href="#Kotletid"> Kotletid </a> (vanaema moodi) <br /> <a href="#Seljanka"> Seljanka </a> (Jüri keedab seda, sest ta muud eriti teha ei oska) <br /> <a href="#Vahvlid"> Vahvlid </a> (õe firmakas) <br />
Siseviide on seega viide nimega märgitud kohale samas dokumendis. Nime ette käib sümbol "#" (nn. trellid).
Kui nüüd Jüri sooviks oma lehelt viidata ühele retseptile Mari kokaraamatus (olgu selle faili nimeks toidud.html), peaks tema viide nägema välja nii:
<a href="/users/mari/toidud.html#Tort" title="Mari tort - nämm-nämm!"> Mari fantastilise tordi retsept </a>
Siiani tegime oma lehekülge n.ö. ühes suunas - meie teeme ja teised loevad. Kui aga soovime saada teada oma lugejate arvamust või muud tagasisidet, on lihtsaimaks võimaluseks lisada oma lehele elektronpostiviide. See on analoogiline tavalise viitega, kuid teisele lehele viimise asemel käivitab lugeja arvutis veebilehitsejaga määratud E-postiprogrammi (Outlook, Evolution, Pegasus, Pine vms.). Selle meetodi kasutamine eeldab meie lugejailt E-postiprogrammi olemasolu ja veebilehitseja vastavat häälestust - seega ei garanteeri leheküljele pandud viide lugejale reaalset võimalust meile teadet saata (kuid annab vähemalt teada meie aadressi, kuhu seda hiljem läkitada). Kindla teateedastusmeetodina tuleb kasutada sisestusvorme (nende kasutamine eeldab mingis programmeerimiskeeles loodud täiendavate käivitusskriptide olemasolu, seepärast on need käesolevast materjalist välja jäetud).
E-postiviide lisatakse leheküljele nii:
<a href="mailto:jyri@marvin.ttu.ee"> Jüri Juurikas - jyri@marvin.cc.ttu.ee </a>
Seega asendatakse E-postiviites hüpertekstilehekülje tunnus (http://) postitunnusega (mailto:) ning URL adressaadi E-aadressiga, muus osas on viide sama.
Selle materjali varasemas versioonis leidus soovitus kirjutada E-aadress lisaks viitele endale ka viite teksti - kui lugeja soovib seda endale üles kirjutada või meelde jätta, ei pea ta hakkama viidet ennast "torkima". See põhimõte ei ole iseendast valeks muutunud, kuid paraku on suure osa inimeste rumalus olukorda mõneti karmistanud. Jutt on muidugi spämmist ehk rämpspostist.
Raskema kategooria spämmilevitajad kasutavad aadresside kogumiseks veebi otsimootoritega samal põhimõttel toimivaid otsiroboteid - kui kuskil veebilehel leidub meiliaadressi meenutav tekstilõik (tüüpiliselt siis mingitekst@mingitekst), salvestatakse see roboti poolt automaatselt andmebaasi. Kui tegu on reaalselt töötava veebiaadressiga, hakatakse sinna varsti saatma üleskutseid osta Viagrat, pornolehti ja vanu pükse - loomulikult aadressiomanikult selleks luba küsimata. Probleemi saab lahendada mitmeti:
2003-2024 Kaido Kikkas.
Käesoleva dokumendi paljundamine, edasiandmine ja/või muutmine on
sätestatud GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsiga (versioon 1.2 või
uuem).
Litsentsi ingliskeelne täistekst