Nagu juba pealkiri ütleb, on veebilehe esmaseks otstarbeks midagi öelda. Seega moodustab lehe põhiosa tekst, mida saab erinevate vahenditega esile tõsta. HTML on päris algusest peale võimaldanud kasutada kõiki peamisi tekstitöötlustehnikaid - kohe vaatleme neid lähemalt.
Tavalist, ilma mingite lisailustustega teksti võib veebilehele sisuliselt kirjutada ilma mingeid märgendeid lisamata - enamik veebilehitsejaid suudab seda mõista (muidugi tähendab selline toimine vilistamist kõigi standardite peale). Tuleb aga silmas pidada, et lehekülje lugemisel ei arvestata ühtegi sisestamisel Enter-klahviga tehtud reavahetust - seda selleks, et kindlustada teksti paindlik kujundamine veebilehitsejas (lugemisakna suurendamisel või vähendamisel paigutub aknas olev tekst vastavalt akna uutele mõõtudele automaatselt ringi). Kui soovime tekstis kasutada kindlaksmääratud reavahetust, tuleb see panna paika <br>-märgendiga (tuleneb sõnast break - murdekoht, katkestus). Näiteks:
Kogu see lause paistab näiteks Mozillaga suures aknas lugedes ühe pika lausena kuni siiani,<br></br> see tekst aga on uuel real.
Siin näeme jällegi üht olulist muutust, mille XHTML on kaasa toonud. Varasemas HTMLis piisas katkestuse tegemiseks üksikust <br>-märgendist, nüüd aga on kõik märgendid paaris. Et aga selle ja veel mõne teise tühja märgendipaari kasutamisel tööd kokku hoida, on loodud alternatiivne esitus ehk lühikuju:
<br></br> => <br />
Tähelepanu - kaldkriipsu ees on tühik! See säästab vanemaid veebilehitsejaid, mis XHTMLi ei tunne, "lolliks minemisest" - tühik võimaldab neil järgnevat kaldkriipsu ignoreerida ja tõlgendada märgendit veidi vigase, kuid siiski loetava "vana HTMLi" märgendina.
Seega võiksime eespooltoodud näite kirjutada XHTMLis ka nii:
Kogu see lause paistab näiteks Firefoxiga suures aknas lugedes ühe pika lausena kuni siiani,<br /> see tekst aga on uuel real.
Arvutiajastu tekstikujunduses ei kasutata enam lõigu alguses teksti nihutamist ehk taandrida, selle asemel jäetakse lõigu ette pikem reavahe või tühi rida. HTML-is tähistatakse uut lõiku <p>-märgendiga (paragraph). <p> on alates HTML 3.2-st paarismärgend (lõigu alguses ja lõpus), kuid sageli jäeti ka hiljem kuni XHTMLi ilmumiseni </p> lõigu lõppu panemata. Korrektne on aga siiski kasutada märgendit nii lõigu alguses kui lõpus - ja tänaseks on XHTML teinud selle ka kohustuslikuks. <p> erineb <br />-reavahetusest ka suurema reavahe poolest lõigu ees ja järel.
Väga paljud HTMLi märgendid lubavad kasutada täpsustavaid määranguid ehk parameetreid. XHTMLi tulekuga on muutunud rangeks reegliks järgnev kuju parameetrite kirjutamisel (parameetreid võib olla mitu, kuid need kõik tuleb kirjutada samal viisil):
<märgend parameeter1="väärtus1"> dokumendi tekst </märgend>
<p>-märgendi parameetritest kasutatakse sageli lõigu positsioonimäärangut lugeja aknas - kas vasakul, keskel või paremal (vastavalt left, center või right). Selleks lisatakse märgendisse align-parameeter:
<p align="center">
Vahel tuleb siiski tekst esitada fikseeritud kujul - näiteks luuletus või laulutekst. Siin on kõige käepärasemaks kasutada <pre> - märgendipaari (preformatted ehk eelvormindatud), mille vahel olev tekst kuvatakse täpselt selliselt, nagu ta on sisestatud (tõsi, ka sellise juhtumi korral tuleks võimalusel kaaluda stiililehe kasutamist - <pre> on jäik ettekirjutus ning võib mõnel juhul muuta lehe hoopis raskemini loetavaks). Näiteks:
<pre> Tulin linnast lumesadu tööd ei leidnud kusagilt </pre>
Enamasti näitavad veebilehitsejad <pre>-teksti teistsuguses kirjastiilis kui tavalist teksti - levinuim on Courier-stiil, mida käesolevas kirjutises on kasutatud kõigi näidete juures.
2003-2024 Kaido Kikkas.
Käesoleva dokumendi paljundamine, edasiandmine ja/või muutmine on
sätestatud GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsiga (versioon 1.2 või
uuem).
Litsentsi ingliskeelne täistekst