VeebiABC


< 3.4. Tekst on põhiline | Sisukord | 3.4.5. Nimekirjad ja loendid >

3.4.2. Pealkirjad

Pealkirjamärgendeid on HTMLis traditsiooniliselt 6, kõik eri suuruse ja stiiliga. Üldkuju on selline:


<hx>Pealkiri</hx>

x tähistab siin numbrit ühest kuueni - <h1> on suurim ja <h6> väikseim pealkiri. Pealkirjad paigutatakse automaatselt omaette reale, reavahetussümboleid ei pea siin kasutama. Tasub meelde jätta, et <h1>-märgendeid kasutatakse ainult suurte lehekülgede avapealkirjas - kaks <h1>-pealkirja mõjuvad ühel ja samal lehel liigse karjumisena. Teisalt aga tuleks arvesse võtta dokumendi loogilist struktuuri ega hüpata alapealkirjade kasutamisel vahepealsetest üle, kasutades näiteks suure <h1>-pealkirja järel alapealkirjas <h4>-märgendit (loogiline oleks <h2>; muuhulgas teeb selle reegli ignoreerimine lehe halvemini loetavaks ka ekraanilugejat kasutavatele puuetega inimestele). Näiteks nii:


<?xml version="1.0" encoding="iso-8859-1"?>
<!DOCTYPE html PUBLIC "-//W3C//DTD XHTML 1.1//EN"
    "http://www.w3.org/TR/xhtml11/DTD/xhtml11.dtd">
<html xmlns="http://www.w3.org/1999/xhtml" xml:lang="et">

<head>
<title>Aadu arvutiäri </title>
</head>
<body>
<h1>Aadu arvutiäri</h1>
<h2>Tere tulemast!</h2>
<p> ( siin on avatekst, tervitus vms.)  </p>
<h3>Arvutid</h3>
<p>  (tekst)</p> 
<h3>Tarkvara</h3>
<p> (tekst)</p>
</body>
</html>

3.4.3. Täpitähed ja muud sümbolid

Uuemad veebilehitsejad saavad küll aru näiteks Windowsis kirjutatud ja täpitähti sisaldavast leheküljest, kuid mõnes muus süsteemis (näiteks Unixi terminalilt) kirjutamisel võib tekkida probleeme - töökoha klaviatuuril võivad täpitähed lihtsalt puududa. Sel juhul tuleb asendada erisümbolid (paraku on anglofiilist arvutile meie jaoks omased täpitähed ikkagi vaid erimärgid!) neid esindavate koodidega. Seda tehakse kahel võimalikul moel:

  1. Sümbol "&", numbritähis "#", vastava tähemärgi kood (näit. 64 - @), semikoolon
  2. Sümbol "&", "alusmärk" (näiteks "a"), "efektikood" (näiteks "uml"), semikoolon

Teise meetodi korral saadakse märk mingist standardsest tähest, millele lisatakse mingi täiendav osa (täpid, kriips vms). Eesti tähtede puhul vajatakse lisaefektina täppe (uml - tuleneb saksa Umlaut'ist, kuna saksa keel on ilmselt maailma tuntuim täpitähti kasutav keel), ja lainelist joont ehk tildet (tilde), seega kirjutatakse neid nii:


ä - &auml;
ö - &ouml;
ü - &uuml;
õ - &otilde;
(suurtähed kirjutatakse analoogiliselt)

Kõigi sümbolite koodid on toodud raamatu lõpus.

3.4.4. Teksti rõhutamine

HTMLi areng on üha enam liikumas stiililehtede kasutamise suunas (sisu ja vormi lahusus) ning seetõttu on ka siintoodud märgendid ilmselt määratud mõne aja pärast taanduma. Et nad aga siiani standardis sees on, siis vaatleme lühidalt levinumaid tehnikaid tekstirõhutuste tegemiseks. Teksti erinevaid rõhutusi - rasvast kirja, kaldkirja, allajoonimist jms - saab HTML-is teha kahel viisil. Esmalt nn. füüsilised märgendid - <b> (bold - rasvane kiri), <i> (italic - kaldkiri), <i> (underline - allajoonimine) jne, mis määravad väljastuse välise kuju. Teine, üldiselt soovitavam võimalus on aga kasutada loogilist märgendamist, mis annab paindlikuma esiletoomise - iga veebilehitseja saab kasutada omaenda rõhutusmehhanisme (kui kasutatav veebilehitseja ei suuda näidata kaldkirja, saab selle asendada mõne muu rõhutusviisiga). Enamasti pruugitakse järgmisi märgendeid:

<strong>
- tugev rõhutus, harilikult rasvane kiri
<em>
- rõhutus, tavaliselt kaldkiri või rasvane kaldkiri
<dfn>
- definitsioon, tavaliselt rasvane kaldkiri
<cite>
- tsitaat, tavaliselt kaldkiri
<code>
- programmitekst, tavaliselt sansseriikiri (nagu <pre>)
<blockquote>
- taandega lõik, mille ees ja taga on tühi rida (nagu <p>)

Siin äratoodud loetelu ei ole lõplik - on veel teisigi võimalusi. Indeksite esitamiseks (nihkega üles või alla) on märgendid <sup> (superscript - ülemine indeks) või <sub> (subscript - alumine indeks). Vahel tuleb kasutada ka teksti läbikriipsutamist - selle saavutame <strike>-märgendi abil.

NB! Siinkohal oleks ilmselt sobiv mainida veel üht asjaolu, mis XHTMLi tulekuga rangemaks läks. Nimelt ei ole seal lubatud põimitud märgendipaare, nagu näiteks


<em>Niimoodi <strong>küll</em></strong> ei tohi seda kirjutada.

Seega erinevate märgendipaaride kasutamisel peab üks paar asuma tervikuna teise sees, mitte aga vaheliti. Sama lause sellisel kujul


<em>Niimoodi <strong>küll</strong></em> ei tohi seda kirjutada.

on aga korrektne.

Ja veel üheks soovituseks on jätta tühikud väljapoole vormindamismärgendeid, mitte nende sisse - vastasel juhul võib mõni veebilehitseja neid ignoreerida. Seega mitte


Niimoodi<strong> küll </strong>ei tohi seda kirjutada.

vaid hoopis nii:


Niimoodi <strong>küll</strong> ei tohi seda kirjutada.


< 3.4. Tekst on põhiline | Sisukord | 3.4.5. Nimekirjad ja loendid >

Copyright © 2003-2019 Kaido Kikkas.
Käesoleva dokumendi paljundamine, edasiandmine ja/või muutmine on
sätestatud GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsiga (versioon 1.2 või uuem).
Litsentsi ingliskeelne täistekst