Selles peatükis jõuame oma veebilehtede koostamiseni. Alustame päris algusest, kuid ka edasijõudnum lugeja võiks selle materjali läbi sirvida - elu näitab, et mõnikord on ka kogenud tegijal mõnes kohas teadmistelünk... :-)
Veebilehe tegemiseks kasutatakse HTML-keelt (Hypertext Markup Language - "hüperteksti märkimiskeel"). HTML ei ole programmeerimiskeel ja veebi tegemine ei eelda programmeerimisoskust, ehkki see võib aidata asja kiiremini selgeks saada (ja ka vastupidi - HTMLi omandamine võib olla heaks eelduseks programmeerimise õppimisele).
Vahemärkusena võiks öelda - ka ainult HTML-iga on võimalik luua väga ilusaid ja informatiivseid veebilehti, eriti kasutades uusimate versioonide võimalusi. Professionaalne veebikujundus kasutab lisaks HTMLile ka mitmeid teisi tehnoloogiaid, kuid neid tuleks vaadelda kui lisavõimalusi, mitte kui baasmaterjali.
Veebilehel on lühidalt öeldes kaks peamist koostisosa - sisu ja vorm. Sisu all mõistame materjali, mida soovime lugejale esitada (tekst, pildid, helid), vormi all aga selle materjali esitusviisi määratlevat mehhanismi. Vormi peamiseks esitusviisiks on märgendid (tag), mis määravad lehe eri osade väljanägemise ja ülesanded. Märgendeid kirjutatakse < >-märkide vahele ja kasutatakse tüüpiliselt näiteks nii:
Siin on üks <b> eriti tähtis </b> asi. - "Eriti tähtis" on paksus kirjas.
Märgendeid kasutatakse reeglina paarikaupa - vormitava lõigu alguses ja lõpus (erijuhtudest on juttu järgnevas punktis). Lõppmärgend erineb algusmärgendist kaldkriipsu poolest märgendi alguses.
Märkus: käesolev alapeatükk on mõnevõrra tehniline ja rohkem mõeldud suuremate eelteadmistega lugejale. Arvutimaailmas vähem kodus olev lugeja võib aga selle alapeatüki vahele jätta ja siirduda kohe veebitegemise põhitõdede juurde järgmises peatükis.
Vajadus luua standardseid dokumente, kus sisu ja vorm oleks üksteisest eraldatud, on märksa vanem kui veeb - samu põhimõtteid rakendati ka paberdokumentatsiooni ettevalmistamisel. Nii loodi 70. aastatel SGML - Standardized General Markup Language - , millest loodeti üldkasutatavat standardit igasuguse dokumentatsiooni koostamiseks. See osutuks aga suuremahuliseks ning üpris keerukaks ja kohmakaks süsteemiks ning enamik dokumente koostati muul viisil (nagu TeX või PostScript). See sai ka üheks veebi leiutamise ajendiks - luua standardne dokumendiesitusviis, mis oleks samas ka lihtsalt õpitav ja arusaadav. Nii tuletatigi SGMList HTML - HyperText Markup Language.
HTMLi esmane ametlik spetsifikatsioon (versioon 1.0) ilmus 1993. aastal. Standard võimaldas kasutada lihtsaid tekstivorminguid (lõik, reavahetus, nimistud) ja lihtsat graafikat. Järgnes otsingute periood (HTML 1.1, HTML+), mil mitmed osapooled pakkusid välja uusi tehnikaid, millest suur osa jäi piisava toetuse puudumisel kõrvale (kuid mitmed neist leidsid oma koha hilisemates versioonides. Kokkuleppele jõutud materjali põhjal aga loodi HTML 2.0.
Versioon 2.0 aastast 1994 oli esimene laialdaselt heakskiidetud standard, mis võimaldas lisaks eelnevale kasutada ka sisestusvorme (eeldasid töötlustarkvara olemasolu serveris).
Versioon 3.2 aastast 1996 - järgmine suurem standard (aasta varem ilmunud 3.0 jagas HTML+ saatust - palju uuendusi põhjustas lahkarvamusi ja standard ei leidnudki lõplikku heakskiitu), mis tõi laia kasutusse raamidega (frame) lehed, samuti tabelid ning HTMLi-väliste vahenditega loodud valmisprogrammid (applet). Tagantjärgi peetakse ebaõnnestunud uuenduseks <font>-märgendit, mis oli mõeldud teksti välimuse määratlemiseks, kuid oli liiga jäik ja rikkus pealegi sisu ja vormi lahususe põhimõtet. Alternatiivina pakuti välja stiililehed (CSS ehk Cascading Style Sheets; vt. 4. peatükki) - ehkki ka nende puhul võttis ühisele arusaamisele jõudmine aega, tagasid nad siiski lehe loetavuse ka juhul, kui stiilimääranguid mingil põhjusel kasutada ei saanud. Märkida võib ka asjaolu, et lõigumärgend <p> muutus alles siin paarismärgendiks - eelnev standard sätestas selle üksikuna.
Versioon 4.0/4.01 aastast 1998 - viimane klassikalise HTMLi versioonidest. Olulise muudatusena viidi kogu esituskuju määramisega tegelev osa (kirjastiilid, värvid jne) märgenditest välja (neid saab kasutada, kuid see on ebasoovitav) - stiililehed leidsid oma koha põhistandardis. Ka laiendati väliste objektide (eri programmeerimiskeeltes loodud skriptid jms) lisamise mehhanismi. Viimase suure muutusena oli erinevate keelte parema toetuse lisamine - seni oli HTML olnud üsna ladina tähestiku keskne.
2000. aastast pärineb teine laialt kasutatav SGMLi tuletis - XML ehk Extensible Markup Language. Kui HTMLi eesmärgiks oli võrgudokumentide loomine võimalikult lihtsal viisil (ja seetõttu keskendus sageli rohkem nende ekraanivälimusele kui struktuurile), siis XML lähtub suuremal määral SGMLi algsest eesmärgist - luua hea struktuuriga dokumente. XML on tänaseks leidnud kindla koha failiformaatides (näiteks OpenOffice.org-i dokumendid põhinevad XMLil, ka Microsoft kavatsevat oma tulevased dokumendiformaadid sellele rajada). Muuhulgas eristab XMLi HTMList ka võimalus ise märgendeid luua.
HTMLi ja XMLi "kokkusulatamisel" 2001. aastal saadi XHTML, mis käesoleva materjali kirjutamise ajal on W3C ametlikuks soovituseks. XHTMLi eripäraks varasemate versioonidega võrreldes on mõnevõrra suurem rangus - kõik märgendid on paaris, nõutav on väiketähtede kasutamine märgendites (XML on tõstutundlik) jne. Põhimõtteks on saavutada ühilduvus XMLiga, samal ajal täites ka HTML 4.01 nõudeid - seega on tegu mitte otseselt uue HTMLi versiooniga, vaid HTML 4.01 "uuestikirjutamisega" läbi XMLi reeglistiku.
Mõned tähtsamad muutused HTMLi ajaloo jooksul:
Mõned kuud hiljem ilmus XHTML 1.1, mis sisaldas mõningaid väiksemaid muudatusi.
2003-2024 Kaido Kikkas.
Käesoleva dokumendi paljundamine, edasiandmine ja/või muutmine on
sätestatud GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsiga (versioon 1.2 või
uuem).
Litsentsi ingliskeelne täistekst